lõpul. See väravatorn on kõige kauem säilinud vanalinnas. Pika jala tornil on olnud "kunstitorni" maine. Seal on töötanud kunstnikud Ludvig Oskar, Juhan Raudsepp, Edgar Valter, Ernst Hallop. Pika jala väravatorni ajaloost : Aastal 1380 andis ordumeister van Vriemersheim loa rajada kivist väravaehitis. Põhiplaan oli trapetsikujuline (küljed 6,2x6,8 m), torni kõrgus umbes 11 m. Tõenäoliselt 1450 torni rekonstrueeriti, seda laiendati kahest küljest ning kõrgendati vähemalt kahe kaitsekorrusega, lisati ka trepikäik. Võimalik, et ehitati ka üks lahtine kaitsekorrus, sel juhul oleks torni kiviosa ulatunud 20 meetrini. 1454a tasuti sepp Rozenbergile väravaseadmete ning 1455a Claus Denenile kahe tuulelipu valmistamise eest. 1594a rajati Pika jala peavärava ette väravatõke. 1608a ehitati ümber väravatorni ülaosa. 19. saj. olid torni paigutatud sõdurid. Tänapäeval kasutatakse torni eluruumide ja ateljeedena, pärast 1995 toimunud tulekahju sai torn uue katusekiivri.
ristikujutistega, mis on ka loomulik, arvestades linnuse kuulumist Tartu piiskopkonnale. Suured müüri laotud ristikujutised näitasid samas igale idast saabuvale rändajale, et ta on jõudnud õhtumaisele ehk lääne-katoliku usuga maale. Linnuse idaküljele ehitati hiljem veel väike neljatahuline viiekorruseline danskerilaadne torn. Pealinnus ümbritseti ka eeslinnusega, mille madalam müür püstitati künka servale. Eeslinnuse teepoolsesse kagunurka püstitati seejärel veel madal, kolme kaitsekorrusega ümartorn. (vt. Lisa 1 pilt 2). Linnuse ehitamine ja täiustamine käis keskajal käsikäes selle purustamisega. Pidi ju iga lõuna poolt Peipsi järve Vene aladelt Eesti aladele tehtud sõjaretk algama Vastseliina linnuse piiramise ja vallutamisega. Ka Liivi sõja üks esimesi avalööke 1558. aastal oli Vastseliina vallutamine. Vene väed jõudsid Vastseliina alla 15. juunil, kuid nende esimene katse linnust vallutada löödi vasturünnakuga tagasi. Seejärel järgnes uus rünnak ja
1380. aastal andis ordumeister Wilhelm von Friemersheim loa rajada kivist väravaehitis (1387 porta longi montis, 1507 de lange Domporte vor dem langen Berge, millest kujunes hiljem Die Pforte unter dem Langen Domberge). Põhiplaan oli trapetsikujuline (küljed 6,2x6,8 m), torni kõrgus umbes 11 m. Tõenäoliselt aastal 1450 torni rekonstrueeriti, seda laiendati kahest küljest ning kõrgendati vähemalt kahe kaitsekorrusega, lisati ka trepikäik. Võimalik, et ehitati ka üks lahtine kaitsekorrus, sel juhul oleks torni kiviosa ulatunud 20 meetrini. 1454 tasuti sepp Rozenbergile väravaseadmete ning 1455 Claus Denenile kahe tuulelipuvalmistamise eest. 1594 rajati Pika jala peavärava ette väravatõke. 1608 ehitati ümber väravatorni ülaosa. 19. sajandil olid torni paigutatud sõdurid. Tänapäeval kasutatakse torni eluruumide ja ateljeedena, pärast 1995. aastal toimunud tulekahju sai torn uue
tänava ristumiskohal. Pika jala väravatorn, 1928. aastast, vaade Pikalt tänavalt 1380. aastal andis ordumeister Wilhelm von Friemersheim loa rajada kivist väravaehitis (1387 porta longi montis, 1507 de lange Domporte vor dem langen Berge, millest kujunes hiljem Die Pforte unter dem Langen Domberge). Põhiplaan oli trapetsikujuline (küljed 6,2x6,8 m), torni kõrgus umbes 11 m. Tõenäoliselt aastal 1450 torni rekonstrueeriti, seda laiendati kahest küljest ning kõrgendati vähemalt kahe kaitsekorrusega, lisati ka trepikäik. Võimalik, et ehitati ka üks lahtine kaitsekorrus, sel juhul oleks torni kiviosa ulatunud 20 meetrini. 1454 tasuti sepp Rozenbergile väravaseadmete ning 1455 Claus Denenile kahe tuulelipu valmistamise eest. 1594 rajati Pika jala peavärava ette väravatõke. 1608 ehitati ümber väravatorni ülaosa. 19. sajandil olid torni paigutatud sõdurid. Tänapäeval kasutatakse torni eluruumide ja ateljeedena, pärast 1995. aastal toimunud tulekahju sai torn uue katusekiivri.
annaabi.ee 
