Üks tuntuimaid ratsionaliste Rene Descartes on öelnud väite "Mõtlen, järelikult olen" ("Cogito ergo sum"), mis viitab sellele, et ainus, mida kahtluse alla panna ei saa on eneseteadvus ehk iseenda olemasolu. Decartes'i arvates tuleb kõiges muus kahelda. Mina usun, et selles väites on tõetera sees, sest loomulikult ma võin kahelda ümbritsevate esemete, kaasinimeste ja enda keha olemasolu üle. Ent kui ma kahtlen, siis olen ma igatahes enda kahtlusest ja enda kahtlevast minast teadlik, seega kahtluse suhtes ei saa ma enam kahelda. Kui ma kahtlen, et ma kahtlen, siis see kahtlus ju tühistaks iseennast. Kahtlus on mõtlemine ja kui ma mõtlen, siis olen ma oma mõtlemisest vahetult teadlik. Ratsionalistide arvates on olemas kaasasündinud ideed, mida ei saada kogemusest. Need ideed on olemas sõltumatult mis tahes kogemusest. Nad kas tulenevad kuidagi inimese vaimu ehitusest või nad on olemas inimese vaimust sõltumatult. Viimasel
teoreetiliselt nende olemasolu kaheldavaks. Me näeme tihti und ja kuna kõik need mõtted, mis meil on ärkvel olles, võivad tulla ka magades, ei ole siiski meie vaimu sattunud asjad unenägude illusioonides tõelisemad. Kes ütleb meile, et me ka praegusel hetkel ei unele ja võib-olla on kogu meie elu üks suur unelm. Me võime kahelda ümbritsevate esemete, kaasinimeste ja enda keha olemasolu üle, ent kui me juba kahtleme, siis oleme enda kahtlustest ja enda kahtlevast minast teadlikud, kuna kahtluse suhtes ei saa enam kahelda. Kahtlemine tähendab seda, et ei olda täiuslik. Kui ollakse täiuslik, siis teatakse kindlalt. Kaheldakse asjades, mida ei tunnetata. Kui inimene teab, et ta pole täiuslik, siis ta võrdleb end kellegi täiuslikumaga ja kui ta saab seda teha, siis järelikult peab olema keegi veel täiuslikum, kes sisestab inimestesse mõtteid (Jumal) ning kelle võimust vähemtäiuslikud loomused ja kehad sõltuvad.
tajutava eseme tõelisus, mis meile varjatuks, saavutamatuks jääb. Ei ole õige seepärast ühegi asja kohta öelda, et see nii on, vaid õigem on öelda, et see nii mulle näib. Teisele inimesele ei tarvitse see sugugi taolisena näida. Timon olla seda väitnud näidustades : ,, et mesi magus on, seda ma ei tea; aga ma tean vaid, et meisi mulle magusana tundub". Sellisest printsipiaalsest kahtlevast põhilähtekohast kasvas välja teine skeptikuid huvitanud küsimutekompleks: milles seineb nüüd õige suhtumine asjusse? Siin soovitavd skeptikud kindla seisukoha asemel ettevaatlikku tagasihoidlikust. Kolmas küsimustering sketikute juures on juba eetilsist laadi. Nii nagu esemete tõeline olemus osutub tunnetamatuks, nii ei tea me ka midagi selle kohta, mis tõeliselt on hea ja mis mitte. Juba Pyrrhon olla väitnud : ,, Kui oleks midagi, mis isenesest oleks hea või paha, siis
Ent kuidas on lugu minu endaga ja minu enda kehaga? Ma näen sagedasti und ja võib-olla on ka see unenägu, et ma siin ja nüüd midagi teen. Kes ütleb mulle, et ma ka praegusel hetkel ei unele, ja et võib-olla kogu minu elu on paljas unelm. Ent siin leiabki nüüd lõpuks Descartes tugipunkti. Loomulikult ma võin kahelda ümbritsevate esemete, kaasinimeste ja enda keha olemasolu üle. Ent kui ma kahtlen, siis olen ma igatahes enda kahtlusest ja enda kahtlevast minast teadlik; kahtluse suhtes ei saa ma enam kahelda. Ma kahtlen, et ma kahtlen - see kahtlus tühistaks iseennast. Kahtlus on mõtlemine; mis maksab kahtluse kohta, see maksab üldse mõtlemise kohta. Kui ma mõtlen, siis olen ma oma mõtlemisest vahetult teadlik. Nii jõuab Descartes oma kuulsale lausele: ,,Mõtlen - järelikult olen" (cogito ergo surn). See lause pole mitte järeldus, mis oleks tuletatud süllogistlikul teel, vaid see on meie teadvuse enda intuitiivne tunnetus
annaabi.ee 
