armastus aga ei mahtunud tavalistesse maistesse mõõtmetesse ei elus ega ka luules, see oli pigem kosmiline, katastroofi ennustav jõud. Endast ja oma tunnetest rääkides oli ta halastamatu ja salvav, samas õrn ja haavatav. Luuletuses ,,Inimene! (1917 a.) on märgata Gorkile iseloomuliku kauni inimloomuse ideaali mõju ning sõjavastast paatost poeemis ,,Sõda ja maailm". Majakovski läks kaasa Oktoobrirevolutsiooniga. Aastast 1917 kuulutades, et ,,Se on minu revolutsioon!". Ta jättis kahjutundeta kõrvale romantilise poeesia ja asus kogu jõuga kujutama päevakajalisi poliitilisi sündmusi temast sai agitaator. 1918-1921 viljeles peamiselt agitatsiooniluulet, lõi skemaatilisi üldistavaid revolutsiooni teoseid, kus vana maailma satiirilisele käsitlusele vastandub revolutsiooni ja tuleviku hüperboliseeritud kujutus, poeemides ,,150 000 000" (1920 a.) ja ,,Koomiline müsteerium" (1021 a.). 1920-datel aastail oli Majakovski postfuturistide rühmituse ,,Lef" eesotsas.
kõige jõulisemad värsid, eriti armastusest. Majakovski armastus aga ei mahtunud tavalistesse, maistesse mõõtmetesse ei elus ega ka luules, see oli pigem kosmiline, katastroofi ennustav jõud. Endast ja oma tunnetest rääkides on ta halastamatu ja salvav, samas õrn ja haavatav. 1917. aasta revolutsiooni tervitas Majakovski samuti talle omase kirglikkusega ja teatas maksimalistlikult: ,,See on minu revolutsioon!" Ta jättis kahjutundeta kõrvale romantilise poeesia ja asus kogu jõuga kujutama päevakajalisi poliitilisi sündmusi temast sai agitaator. Pärast Moskvasse tagasi kolimist töötas ta Telegraafiaagentuuris (ROSTA), kus hakkas välja andma käsitsi joonistatud ja värsstekstidega varustatud plakateid, niinimetatud ROSTA aknaid. Seal töötas ta siirast soovist kaasa aidata nõukogude võimu kindlustamisele. 14. aprillil 1930 lasi Vladimir Majakovski enda maha. Traagiline sündmus vapustas nii
kasvatanud, kui tol ajal tavaks. Jääb mulje, et Hitler vihkas oma isa, kes armastas ranget korda. Ta kirjutab isast küll austavalt, kuid mainib lepitamatuid erimeelsusi poja elukutsevaliku asjus: isa soov oli, et Adolfist ei saaks kunstnik, vaid ametnik. Tema varasem elu ei vihjanud vähimalgi määral tegelasele, kes paneb kord maailma hinge kinni hoidma. Pigem näis see vihjavat tähtsusetule ja keskpärasele tulevikule. 16-aastane Hitler hülgas oma keskkoli kahjutundeta. Ta kooliaastadolid olnud rõõmutud ja tema õppeedukus oli kõikunud viletsa ja vaevalt rahuldava vahel. Ta tahtis minna õppima Viini Graafikaakadeemiasse, kuid see tal ebaõnnestus. See oli tõsine hoop eneseuhkuse pihta. Järgmised viis aastat elas ta impeeriumi pealinnas ühiskonna heidikuna. Ta oli üksildane mees, kellel oli vähe sõpru ja tuttavaid. 1913. aastal pages ta Münchenisse, et pääseda Austria sõjaväest. Kuid kui Saksamaa kuulutas 1914
Romaani viimane stroof on tulvil lõpmatut nukrust. Puskin räägib selles läbipaistvalt oma ohvriterikka põlvkonna kangelastest. Zanrilt paisti värssromaan silma keerukusega ja uudsusega. Puskin ei lakanud võitlemast emakeele arengu, küpsemaks muutumise ja uue väljendusrikkuse eest. Ta tunnistas vene keele kõigist Euroopa keeltest kõige kunstipärasemaks. 1830a. alguses kihlus Puskin Natalja Nikolajevna Gontserovaga. Poeet ei jäta vaba poissmeheeluga hüvasti mitte ilma kahjutundeta. 18. veebruaril 1831 a. aastal Puskin abiellus. 1831 aasta on Puskini elus üks vähestest õnneaegadest. Suveks asusid Puskinid elama Tsarskoje Selosse. Poeet sattus "kalliste mälestuste ringi." Puskini rahulik loominguline elu ei kestnud kaua. Õuukonnas pöörati kohe tähelepanu kuulsa poeedi viibimisele Tsarskoje Selos koos kaunitarist naisega. 1831a. suvel tõmmatakse poeet uuesti riigiteenistusse. Oktoobris kolisid Puskinid Peterburi
annaabi.ee 
