Samuti ei kasuta ma probleemide korral nii radikaalseid meetodeid, nagu üksikuna linnas hulkumist ja ohjeldamatut elupõletamist. 3. Holdeni suhted ümbritsevate inimestega jagunevad kas pingelisteks ja pigem vaenulikeks või soojadeks ja hoolivateks. Oma perest hoolib noormees väga, eriti oma õest Phoebest, kes on vaatamata oma noorusel väga taibukas tüdruk ja keda ta väga armsaks peab. Samuti on tal head suhted vennaga, kes on andekas kirjanik, kuid on Hollywoodi tööle läinud. Kahjutundega ja ülistavalt meenutas ta mõne aasta eest verehaigusesse surnud väikevenda Alliet, kes tõuseb Holdeni kirjeldustes lausa ingli rolli. Ta ei soovinud koju enne vaheaja algust pöörduda, sest ei tahtnud oma peret vahetult enne jõule kurvastada sellega, et ta koolist välja oli visatud. Positiivselt oli ta meelestatud ka kahe nunna suhtes, keda ta raudteejaamas kohtas ning ta nautis nendega vestlemist ja andis neile isegi raha heategevuseks. Vanemate kohta arvas Holden, et nad
põgeneda. Kujutab ette milline nende taaskohtumine olema saab. Kallistab Rolandit. Palub talt aastat. Osvald siseneb salamahti. 4. stseen Roland küsib ,et kas naine väga tahab seda raha. Jah. Ütleb veel, et armastab teda. Osvald teeb ukse pauguga lahti, istub laua taha. Räägib et talle meeldib sügis. Seejärel, et suudelge ja kallistage, võtke raha ning minge.Vaatab Laurat ning tunnistab ,et ei edene kuidagi. Saadab põhimõtteliselt mõlemad kahjutundega kukele. Laura ja Roland mõlemad paluvad teda, et ta ümber mõtleks. Laura o nõus päevade viisi lihtsalt istuma ning aknast välja vahtima. Osvalt palub,et Roland näitaks talle, et kuidas jänku hüppab. Roland teeb mõne hüppe. Teeb nimetissõrmedest kõrvad. Osvald näib peast täiesti segi olevat. Täielik segadus on seal. Palub mõlemal viivitamatult lahkuda. Laura ja Roland seisavad tummalt ja vaatavad Osvaldit.
kultuuriline taust. Nii ei küüni juba juturaamatute ja mängude maailma osaks saanud haldjad enam religioossele tasandile. Haldjas on nüüdseks osa lapse(liku) fantaasia maailmast, paikendes nn täiskasvanud ja ratsionaalse mõistuse kohaselt samal tasandil päkapikkude, jõuluvana, kodukäijate jms-ga. Seda võis märgata ka küsitletute seas, kuigi öeldi, et haldjad on, teevad, tahavad, käituvad jne, lisati kohe ka juurde, et tegelikult neid ei ole olemas. Mõnikord lausa kahjutundega. Samasse pelgalt fantaasiamaailma sfääri on sisenemas üha usust kaugenevas maailmas ka tänapäevased usundid. Arvan, et antud uurimus on täitnud oma eesmärgid – loonud ülevaate haldja teekonnast religioosest olendist tänapäevase fantaasiaolendini, mis on oma olemuselt vaid algse märk ning minetanud talle omase reaalse ja tõsiselt võetava eksistentsi. Mütoloogiliste haldjate Avalon ei pruugi olla midagi enamat kui muinasjutumaailm, sest mistahes enamlevinud õhtumaistes
Kant lahutab need kaks teoreetilisest tunnetusest: praktiline filosoofia käsitleb eetikat ja õigust; otsustusjõu kriitika käsitles kunsti – kogu kultuuri. Kant proovib tuua välja tingimused: millistel tingimustel on moraal võimalik jne. Kriitika on Kanti vastu selleks (Rorty kriitika, millega Habermas nõustub). See annab filosoofiale – aprioorsed ajaloolise ülesed tingimused moraali jne suhtes – kohtuotsutamise teiste ees. See on ülepingutatud. Habermas, aga kahjutundega on sunnitud Rortyga nõustuma, et sellega on Kant üle pingutanud ja vastandab omapoolt, et filosoofia identiteet on olla „kohahoidja“. Teisele kriitikale vastandab ka, et filosoofia saab olla interpreet, mitte „kõrgem kohtunik“. Kriitikas on aga üks asi, millega Habermas pole Rortyga nõus ja ei hülga seda: mõistusemõiste (ratsionaalsuse kontseptsioon – mida me loeme ratsionaalseks). Seda peab Habermas Kanti aegumatuks kontseptsiooniks
annaabi.ee 
