lahutas, suudeti siiski jagu saada Korea sõjaga tekkinud jääajast ja alustada uut peatükki kahepoolsetes suhetes. Nuhkida valimiskampaania otsustavas faasis demokraatide Watergate'I peakorterisse paigutatud mikrofonide abil poliitiliste vastaste järele see polnud mitte ainult seadusevastane tegu, vaid selleks polnud ka mingisugust mõttekat põhjust. Samal ajal kui vabariiklastel oli ette näidata kaheldamatuid edusamme.olid demokraadid 1972.aastal rohkem kui kunagi varem poliitilisest tsentrist eemaldunud. Demokraatide parteikongress kujunes kildkondlike huvide foorumiks, naisõiguslaste, homoseksuaalide, lesbide ja kõikvõimalike äärmusgruppide eestkõnelejate kõrval said ka ohjeldamatu kanepisuitsetamise poolehoidjad ning mulje, mille partei jättis "vaikivale enamusele", oli katastroofiline. Vabariiklased seevastu ilmutasid oma parteikongressil 1972
lahutas, suudeti siiski jagu saada Korea sõjaga tekkinud jääajast ja alustada uut peatükki kahepoolsetes suhetes. Nuhkida valimiskampaania otsustavas faasis demokraatide Watergate'I peakorterisse paigutatud mikrofonide abil poliitiliste vastaste järele see polnud mitte ainult seadusevastane tegu, vaid selleks polnud ka mingisugust mõttekat põhjust. Samal ajal kui vabariiklastel oli ette näidata kaheldamatuid edusamme.olid demokraadid 1972.aastal rohkem kui kunagi varem poliitilisest tsentrist eemaldunud. Demokraatide parteikongress kujunes kildkondlike huvide foorumiks, naisõiguslaste, homoseksuaalide, lesbide ja kõikvõimalike äärmusgruppide eestkõnelejate kõrval said ka ohjeldamatu kanepisuitsetamise poolehoidjad ning mulje, mille partei jättis "vaikivale enamusele", oli katastroofiline. Vabariiklased seevastu ilmutasid oma parteikongressil 1972
poolne eksitamine, jõuab Descartes siiski loogilise ja õige tunnuseni, milles ei saa kahelda see on mõtlemine. Peale pikka arutelu iseendaga on Descartes jõudnud kahe kindla teadmiseni, milles ei saa kahelda: ma olen olemas ja ma mõtlen. Descartes tõdeb: ,,Nüüd ei tunnista ma midagi muud kui ainult seda, mis on paratamatult tõde - olen rangelt võttes üksnes mõtlev asi". Järgmisena püüan Descartes välja selgitada, kas on veel mingeid kaheldamatuid omadusi, mis kirjeldaksid seda, milline asi ta on. Ta kasutab sellejaoks erinevate asjade vaatlust ja nende asjade tunnetamist. Ta arutleb sellele üle, et kuidas ta neid ikkagi just sellisena tajub? Mis on see, mis paneb meid otsustama, et see asi on just selline, mingite kindlate omadusega, välimusega? Descartes vaatleb asjana vaha, tema omadusi ja erinevat eksisteerimise vorme. Kuidas võib ikkagi otsustada, et see asi on just see, milleks me teda peame? Kuidas sünnib selline otsustus
on sellised teadmised sinna üldse jõudnud. Kõigile on ju selge, et 14 sajandit tagasi elanud kirjaoskamatu Meka kaupmees ei oleks suutnud välja mõeldamõelda seda, mille kindlakstegemiseks on tänapäeva helgemad pead kasutanud arenenud tehnoloogia ja keeruliste teaduslike meetodite abi. Kaasaegsele kosmoloogiale on teada, et oli aeg, mil praegune universum ei olnud muud, kui üks suur suitsupilv (läbipaistmatu suure tihedusega kuum gaasimateeria). See on uudse kosmoloogia üks kaheldamatuid põhimõtteid. Tänapäeval võivad teadlased juba jälgida suitsust tekkivaid uusi tähti. Kõik säravad tähed, nagu ka päike, kuu ja muud planeedid, olid kord vaid üks suur suitsumass. Jumal on öelnud Koraanis: ,,Siis Ta tõusis üle taeva, kui see oli veel suits ..." (Koraan, 41:11) Kuna nii maa kui ka taevas (päike, kuu, tähed, planeedid, galaktikad jne.) on loodud sellest samast suitsust, võib järeldada, et maa ja taevas olid üks mass. Seejärel aga eraldusid nad
mõisted, nagu ulatuvus, liikumine, arv. Neid mõisteid leiame endi hingest. Ja selliseid mõisteid me rakendame tegelikkuse konstrueerimisel. Descartes'i õpetuses mängib tähtsat osa õpetus ideedest. Ta eraldab kolm rühma ideid: 1) sünnipärased ideed, 2) tajumiste kaudu omandatud ja 3) meie endi poolt moodustatud ideed. Nn. sünnipäraste ideede hulka kuuluvad puhta loogika ja matemaatika ideed, nad on selged ja distinktsed ja neile saab ehitada kaheldamatuid täiskindlaid otsustusi. Järgnevate sajandite empiristlik filosoofia on püüdnud korduvalt rünnata seda sünnipäraste ideede õpetust. Kuid siin näib tegemist olevat arusaamatusega. Kui Descartes sünnipärastest ideedest kõneleb, siis ei mõtle ta nende all m i t t e ideid, mis inimene sündimisest alates omaks; ta ei usu, et vastsündinul oleksid need või teised mõisted valmis olemas. Kui ta nii oleks mõelnud, siis olnuks empiristide rünnak õigustatud
annaabi.ee 
