teadmisi. ARUKUS JA LOOVUS 1. Intelligentsuse ühe-, kahe- ja mitmefaktoriteooriate üldine iseloomustus. Intelligentsuse ühefaktoriteooria arukuse ühefaktoriteooriad defineerivad intelligentsust põhiliselt kolmel järgneval viisil: · Arukus on õpivõime · Arukus on abstraktsete mõistetega oponeerimise võime · Arukus on uute situatsioonidega kohanemise võime. Intelligentsuse kahefaktoriteooria alusepanija on inglane Spearman, kes lähtub oletusest, et üldintelligentsuse kõrval eksisteerib veel loendamatu hulk teisi spetsiifilisi arukuse vorme, mille tähendus ja toime ilmnevad neile vatavais eritoiminguis. Üldarukus e. gfaktor on inimestel sünnipärane ja aastate jooksul püsiv. Eriintelligentsus e. sfaktor. Intelligentsuse mitmefaktoriteooria USA psühholoog Thurstone töötas esimesena välja intelligentsuse primaarvõimete ehk mitme osafaktori kontseptsiooni
omandame uusi oskusi ja teadmisi. ARUKUS JA LOOVUS 1. Intelligentsuse ühe-, kahe- ja mitmefaktoriteooriate üldine iseloomustus. Intelligentsuse ühefaktoriteooria- arukuse ühefaktoriteooriad defineerivad intelligentsust põhiliselt kolmel järgneval viisil: Arukus on õpivõime Arukus on abstraktsete mõistetega oponeerimise võime Arukus on uute situatsioonidega kohanemise võime. Intelligentsuse kahefaktoriteooria- alusepanija on inglane Spearman, kes lähtub oletusest, et üldintelligentsuse kõrval eksisteerib veel loendamatu hulk teisi spetsiifilisi arukuse vorme, mille tähendus ja toime ilmnevad neile vatavais eritoiminguis. Üldarukus e. g-faktor on inimestel sünnipärane ja aastate jooksul püsiv. Eriintelligentsus e. s-faktor. Intelligentsuse mitmefaktoriteooria- USA psühholoog Thurstone töötas esimesena välja intelligentsuse primaarvõimete ehk mitme osafaktori kontseptsiooni
võime vaadelda nii unitaarse joonena kui ka erinevate eelduste, üksikvõimete kooslusena. Intelligentsuse ühefaktoriteooriad Arukuse ühefaktoriteooriad defineeriva intelligentsust põhiliselt kolmel järgmisel viisil: a. arukus on õpivõime b. arukus on abstraktsete mõistetega opereerimise võime c. arukus on uute situatsioonidega kohanemise võime Tuleb tunnistada, et need arukuse määratluse pole oma tähendust kaotanud tänapäevalgi. Intelligentsuse kahefaktoriteooria Arukuse ühefaktoriteooriatele rääkisid vastu paljud faktid.Näiteks ei saa nende abil rahuldavalt seletada küllaltki segadasi juhtmeid, kus keskpärase intelligenttsusega inimene saavutab silmapaistvalt kõrgeid tulemusi mingil alal, samal ajal kui väga arukaks hinnatud isik ilmutab mõnel kitsal alal, näiteks ärielus või kunstis, täielikku saamatust ja õpivõime puudumist.Arukuse kahefaktpriteooria alusepanija inglane C.E.Spearman lähtub oletuses, et
See on psühholoogias kõige enam tunnustust leidnud seisukoht. W.Stern (1871-1938) saksa psühholoog- intelligentsus kui kui inimese üldine võime oma mõtlemist uutele nõuetele suunata, kui vaimne kohanemisvõime. Psüühikat informatsiooniteooria seisukohalt käsitlejad rõhutavad ka intelligentsust kui kohanemisomadust. Nad defineerivad intelligentsust kui informatsiooni saamise protsessi üldist strateegiat või info kasutamise võimet. 2. Intelligentsuse kahefaktoriteooria. Väidab, et üldise andekuse e. intelligentsuse kõrval on olemas eriline intelligentsus, mis on seotud mingi konkreetse tegevusalaga. C.Spearman (1863-1945) inglise psühholoog andis sellele teoreetilise põhjenduse. Tema arvates on kõikides intellektuaalsetes toimingutes üks üldine ja ühine faktor G-faktor (general factor) Ja mille kõrval igas eritoimingus avaldab mõju ka spetsiaalne faktor S-faktor(special factor)
annaabi.ee 
