Tegemist on asjaga tähenduses, et seda käsitletakse objekti kui sõltumatult kogemusest. Võimaliku kogemuse objekt osutub looduseks. Peab olema veel teine otsustus, enne kui taju võib muutuda kogemuseks. Puhas aprioorne aru, mille ülesanne on vaid määrata kindlaks üldse see viis, kuidas kaemus võib olla otsustustegevuse teenistuses. Kui liigendatakse kõik sünteetilised otsustused kuivõrd nad on objektiivselt kehtivad, siis leitaks, et nad ei koosne iialgi ainuüksi kaemustest, mis on nagu tavaliselt arvatakse, seotud üheks otsustuseks üksnes võrdluse abil, vaid nad poleks üldse võimalikud, kui peale kaemusest tulenevate mõistet ei lisanduks veel puhas arumõiste, mille alla need mõisted on subsumeeritud ja alles nõnda ühendatud objektiivselt kehtivaks otsustuseks. Printsiip sirgjoon on lühim tee kahe punkti vahel eeldab, et joon tuleb subsumeerida suuruse mõiste alla, kuid
otsustusel ei olegi selles tähenduses objekti. Nii et rangemas terminoloogilises mõttes nimetab Kant objektiks mitte ükskõik millist tajutavat asja, vaid üksnes mõisteliselt määratletud nähtust: “Objekt on aga see, mille mõistesse on ühendatud ühe antu kaemuse mitmekesisus” (B 137). Olles tajuotsustuste ja kogemusotsustuste erinevuse selgeks teinud, küsib Kant seejärel: kust pärineb kogemusotsustuste suhe objekti ja nende üldkehtivus. See ei saa pärineda kaemustest, mida tajuotsustused ammendavalt kirjeldavad. Kui aga suhet objekti ei saa abstraheerida kaemusest, siis peab selline kehtivus kujutama panust, mis pärineb kogemusotsustusest endast. Milline faktor ühes kogemusotsustuses, näiteks “Kui päike paistab kivile, siis soojeneb kivi paratamatult”, annab objekti ja üldkehtivuse vastavale tajuotsustusele, näiteks “Kivi tundub katsumisel soe”? Seda ei saa anda mõisted “kivi” ja “soojus” (täpsemalt “kivi-
Mõtlemine seevastu on Kant järgi “võime ise ettekujutusi luua” (B74jj) ning seda iseloomustab seega spontaansus. Mõtlemine on ettekujutuste kujundamise ja seostamise spontaanne võime. Kõige üldisemaks nimetuseks, mida Kant kasutab teadvuse elementide tähistamiseks, ongi ettekujutus (Vorstellung). Ettekujutusi vahetult antud objektidest nimetab Kant kaemusteks ehk intuitsioonideks. Kaemused on inimesel olemas tajumise kaudu. Just kaemustest pärineb inimtunnetuse sisu. Vor-stellen tähendab täht-tähelises tõlkes “ette-seadma”. Kaemuste kaudu seatakse mõtlemise ette see sisu, millest too võib hakata kujundama objekti tunnetust. Niisiis, lisaks kaemustele kui vahetutele ettekujutustele, toetub inimtunnetus veel vahendatud ette- kujutustele – nende suhe kaemustesse on vahendatud mälu, kujutlusvõime, võrdluse alusel teostatud üldistustega jt. subjekti toimingutega. Ilma selliste “ettekujutamisteta” oleks
t. teadvus-välises, tegelikkuses vastab. Selliseks radikaalseks kahtluseks annavad alust unenägude ja hallutsinatsioonide juhtumid, mis oma esinemise hetkel näivad tegelikena. Siit ei tule järeldada, nagu peaks Descartes meelte andmeid alati ekslikeks ja meeleliselt tajutavat maailma illusoorseks. Seda pole põhjust teha, sest inimesed on suutelised meelteandmete ekslikkust ju korrigeerima ja hallutsinatsiooni siiski reaalsetest kaemustest eristama. Kuid seda alles tagantjärele, hilisemas kontrollis ja korrigeerivas analüüsis. See jätab aga iga aktuaalse tajumuse puhul lahti võimaluse, et too võib osutuda meelepetteks. Pealegi, kui me korrigeerime oma meelteandmeid, siis toetume me taas mõnedele teistele meelteandemetele. Kuid kui korrigeeritav meeleline mulje võis olla ekslik, siis ei saa olla põhimõtteliselt (loogiliselt) võimatu, et ka korrigeeriv taju võib olla ekslik. Kui me ka seda soovime kontrollida, siis
annaabi.ee 
