iseloomustab seega spontaansus. Mõtlemine on ettekujutuste kujundamise ja seostamise spontaanne võime. Kõige üldisemaks nimetuseks, mida Kant kasutab teadvuse elementide tähistamiseks, ongi ettekujutus (Vorstellung). Ettekujutusi vahetult antud objektidest nimetab Kant kaemusteks ehk intuitsioonideks. Kaemused on inimesel olemas tajumise kaudu. Just kaemustest pärineb inimtunnetuse sisu. Vor-stellen tähendab täht-tähelises tõlkes “ette-seadma”. Kaemuste kaudu seatakse mõtlemise ette see sisu, millest too võib hakata kujundama objekti tunnetust. Niisiis, lisaks kaemustele kui vahetutele ettekujutustele, toetub inimtunnetus veel vahendatud ette- kujutustele – nende suhe kaemustesse on vahendatud mälu, kujutlusvõime, võrdluse alusel teostatud üldistustega jt. subjekti toimingutega. Ilma selliste “ettekujutamisteta” oleks mõtlemine ilma sisuta, esemetu. Kanti üldine teadvuselementide iseloomustus on järgmine:
arukalt olgu era- või riigiasjades peab olema teda näinud." ,,Olen samal arvamisel," ütles ta, ,,niivõrd kui see minu võimuses on." ,,Nõustu siis ka sellega," jätkasin," ja ära imesta, et need, kes sealt on tulnud, ei taha inimeste asjadega tegelda, vaid on rõhutud igatsusest viibida alati ülal. Piisavalt loomulik, kui eelnev võrdpilt ka siin kehtib." ,,Loomulik tõesti," ütles tema. ,,Ent kas arvad, et on imekspandav," jätkasin, ,,kui keegi, olles tulnud jumalike kaemuste juurest inimlike hädade juurde, käitub sobimatult ja paistab täiesti naeruväärne, kui ta on veel poolpime ja pole kõlbulikult kohanenud ümbritseva pimedusega ja kui talt siis nõutakse kohtumajades või kusa- gil mujal jagelemist õigluse varjude üle või võrdkujude üle, mis varje heidavad; ja võistlemist sel- les, mida õigluse all mõistetakse, koos nendega, kes õiglust ennast iial näinud ei ole?" ,,See ei ole kuidagiviisi imekspandav," ütles tema. [1823]
Platoni ideed on asjad iseendas ehk Kanti silmis meie tunnetusvõimed ei küündi asjadesse iseendasse. Kui me ei saa tuletada asjad iseendast teadust, siis otsime subjektist. Seisunditeadvusest(empiirika) ei saa teadust tuletada. Teadus üldse ehk transtsendentne subjekt – tuleb sealt otsida teadust. Millised on kindlad struktuurid? Mida kujutavad endast puhtad arumõisted, mida meelelisusele rakendatakse ja kust neid tuleb leida. 21.a.prg. LOE! 22. prg. Kokkuvõttev tekst. Kaemuste seostamine põhjuslikkuse printsiibi kaudu. 5. seminar. Prg. 39. Lisa puhta loodusteaduste juurde. Kategooriate süsteemist. Süstemaatilisus tähendab siin, et teadus on süstemaatiline siis kui erinevad väited üheks tunnetuseks kokku koondada – rida objektiivseid ja apodiktilisi väiteid (eraldi seisvad ehk pole teaduse tingimuseks) ja teaduse süstemaatiliseks tingimuseks saavad alles siis kui leiame printsiibi, kuidas saame eraldiseisvaid väiteid tuletada
astub sellele lähemale, vastamata sellele ammendavalt - see väljuks teoreetilise mõistuse valdkonnas). Kui me sissejuhatavate märkustega oleme öelnud, et see osa "mõistusest", erinevalt arusaamisest toimib, siis peame me lisama, et "mõistus" siin endastmõistetavalt teises - kitsamas - tähenduses kui selle teose tiitlis leiab kasutust. Seal tähistab mõiste "mõistus" kõigi meie vaimu ja meelejõudude kogusummat. Siin on "mõistus" "ideede võime" - erinevalt meelelisusest kui kaemuste ja mõistete loomise võimest. Kanti jaoks tähendab "idee" midagi muud kui Platonil. Juba oma kriitika alguses ütleb Kant, et Platon on oma ideede tiibadel tühja ruumi lennanud, kus pole enam mingeid tugesid Mõistus moodustab meelelisuse ja mõistuslikkuse kohal teatud mõttes veel ühe , veel kõrgema korruse. Mõistus on vastavalt oma loogilisele kasutusele - ideedest erinevalt - "võime järeldusi teha". Mõistus loob mõisteid ja seob nad otsusteks
annaabi.ee 
