Kasel võis sõltuvalt kirikuaasta perioodist või tähistatavast pühast olla valge, punane, roosa, roheline, violetne, must, kuldne või hõbedane. Tavaliselt on kaseli seljal tikitud rist, mis vihjas Kristuse kannatustele. 11. sajandil eraldus kaselist selle lahtine vorm pluviaal, mida hakati kandma protsessioonidel ja muudel ametitalitustel väljaspool missat. Esemeteks, mida ainult piiskop kandis olid: piiskopisau, piiskopisõrmus, pontifikaalkindad, pontifikaaljalatsid, kaelarist ja mitra. Orduvaimuliku riietus Regulaar- ehk orduvaimulikeks nimetatakse neid vaimuliku seisuse liikmeid, kes kuuluvad mingisse religioossesse ordusse. Neid võib ära tunda kahel viisil: esiteks mungarüü värvi järgi, mis on eriomane vastavale religioossele ordule, millesse nad kuuluvad, ja teiseks tonsuuri ehk teatud soengu järgi. Orduvaimulike riietust nimetatakse mungarüüks. Tavaliselt on selleks pikk avar kapuutsi ja laiade
lumivalge või elevandiluukarva valge, kuid sobimatud pole ka teised heledad toonid. Kirikliku laulatuse puhul ei sobi sügav dekoltee ega paljastatud käsivarred. Pruudiloor on traditsiooniliselt süütuse sümbol ning see ehib esimest korda abielluja pead, teist korda abielludes valib pruut kübara või mõne muu peaehte. (Suur perenaise käsiraamat: 2007) Ehetest soosituimad on pärlikee ja pärlkõrvarõngad ning kihlasõrmus, ristitud pruudil ka tagasihoidlik kaelarist. Peigmees kannab talvel musta või tumedat ülikonda. Suvel sobib ka hele ülikond. Päevasärk on valge, lips või kikilips võib samuti valge olla. Kingad on klassikalised, pealt nööritavad. Tumeda ülikonna juurde käivad mustad kingad. Sokid peavad olema kingade või ülikonnapükste värvi. Ülikonna rinnataskus on särgiga sobiv valge rinnarätik. (Suur perenaise käsiraamat: 2007) Kui eelistatakse rahvarõivaid, peavad need seljas olema mõlemal abiellujal. 2.2
doktriinile. Enamasti just seda vastandlikkuse küsimust ei tekkinud. Vastristitute usust taganemine e apostaat on samuti poliitiline mõiste - skeem, mille kaudu õigustatakse usulisi fraktsioone. Kas seda keskaegset usukombestikku saab nimetada sünkretismiks, kahtlemata seda saab. Keskaegse Venemaa kontekstis kasutatakse mõistet kaheusulised. Ristimotiivid tõenäoliselt väljendasid mingisugust ideoloogiat, Venemaal kaelarist ilmub arheoloogilise materjali 13. sajandil ja hiljem see komme kaob. Hiliskeskajal seda ei ole. Kusagil on periood, kus ühiskond ei ole homogeenne, ja siis on mõtet oma uskumusi manifesteerida. Niisamuti neid väheseid Thori vasareid võib tõlgendada kui teadlikku vastandamist kristlikule sümboolikale. Skandinaavia vikingi aja kontekstis on esile toodud prima signatio (esimene
Tavaliselt pandi kirstu surnupesuseep, viht ja kuivatusrätt. Kirstu pandi ka (teisepoolseks) eluks vajalikke või surnule isiklikult tähtsad esemed, näiteks tubakakott, piip, palveraamat, viinameestel viinapudel, suitsumehele suitsupakk, kirves, lauluraamat, Uus Testament, metallraha jne14. Uue Testamendi ja ikoonide kirstupanekut vene matmiskombestikus välditi, sest see võis solvata Jumalat või ikoonil kujundatud pühakut ( 1999: 522-523). Kirikuga seotud atribuutikast pandi kirstu kaelarist ja palveleht ( 2000: 154). 1998.-1999. aastatel korraldatud etnosotsioloogiline küsitlus Kagu-Eestis kinnitas, et surnule pannakse endiselt kaasa metallraha, mõnikord ka paberraha ja rahakott. Seda on nimetatud Võrumaa kombeks, aga ka vene kombeks (Torp-Kõivupuu 2003:131). Raha paneku tava selgitavad siinsed vene inimesed erinevalt: 1) et rahaõnn jääks perekonda; 2) surnule reisirahaks teispoolsusse; 3) et lahkunu ostaks endale välja koha kalmistul ja varem surnud kadunukesed ei 13
annaabi.ee 
