Kuna kangas, millele dekoratiivlilled paigutati oli habras, ei olnud mõistlik lilli sinna õmmelda niit oleks tugevamalt tõmmates kanga katki rebinud. Selle tõttu kasutas autor dekoratiivlillede kangale kandmiseks kuumaliimi püstolit. 22 2.7. Organza pael, kantimine ning peiteluku õmblemine Saamaks paika kleidi õlgade laiust pidi autor esimesena ära kantima kleidi kaelaaugu. Kant õmmeldi tugevast alusseeliku kangast. Mõõdeti ära kandi vajalik pikkus ning seejärel lõigati kant välja. Kandi üks äär korrastati overlock'iga ning teine äär traageldati kaelaaugu paremale poolele. Seejärel õmmeldi kant kanga külge, keerati pahemale poole ning õmmeldi käsitsi kleidi pahemalt poolt kleidi külge. Sama tehti varrukate kantimisel. Kleidi alumine äär korrastati organza paelaga. Peitelukk õmmeldi kleidi paremale küljele. Kuna riie oli
Töösärgid tehti sirgete otsapandud varrukatega. Varrukasuu oli värvlita ja varrukas ise lühem kui pidusärgil (kirikusärgil). Kaelaava äär oli seljaosal keskkohas ja esitükil kahel pool rinnalõhandikku seatud kurdudesse ja kinnitatud kahekordsest riidest 6,5 cm laiuse krae vahele. Rinnalõhandiku pikkus on 10 cm ning sellel on servades kitsas pilupalistus. Varrukad on ühendatud pihaosaga sirgjooneliselt täisnurga all, ilma, et oleks juurde lõigatud käise ja kaelaaugu kaart (ERM A 563 : 860). Varasemad särgid (ennem 19.saj.) olid üldiselt kraeta ja kaelus oli kitsa kantpaela külge kroogitud. Naiste särk Tori naise pidupäeva särk oli lahtkraega, mida hakati 19.saj. keskpaigast kaunistama värvilisest villasest lõngast pilu ja tikandiga ning pitsäärisega (võrkpits) (Kaarma,Voolmaa 1981:280). Pidulikud särgid olid kortskäistega s.o varruka suu koguti tihedasse nõelkurdu ja õmmeldi otsa värvel (Kaarma , Voolmaa 1981).Värvel oli
küljeümblused olid õlast puusani lahti. Berigault nime kandis mantli ja talaari vahepealne rõivas. Populaarne oli ka poolringikujulisest kangatükist keep. Prantsusmaal oli Pariis saamas meestemoe pealinnaks. Prantslaste pillav maitse oli sedavõrd mõjukas, et levis kõikjal euroopas. Charles V valitsusajal olid meeste üldlevinud kehakateteks olid mantel ja lühike vammus koos pükstega ning cotehardie avara kaelaaugu ja paeltega ülerõivas, mis laienes kellukesekujuliselt vöökohast või puusadest allapoole. Kangad: Aadelkond valis oma rõivasteks kas kerge ja õhukese villase, Reimsi linase või importsiidi. Talupoegade jaoks jäi jämedakoeline linane või villane. Karusnahku kandsid sellel ajastul kõik ühiskonnaklassid, kuigi sotsiaalne seisund määras täpselt kindlaks mida keegi kanda tohtis. Jõukamate karusnahaks olid hermeliin ja soobel,
küljeümblused olid õlast puusani lahti. Berigault nime kandis mantli ja talaari vahepealne rõivas. Populaarne oli ka poolringikujulisest kangatükist keep. Prantsusmaal oli Pariis saamas meestemoe pealinnaks. Prantslaste pillav maitse oli sedavõrd mõjukas, et levis kõikjal euroopas. Charles V valitsusajal olid meeste üldlevinud kehakateteks olid mantel ja lühike vammus koos pükstega ning cotehardie avara kaelaaugu ja paeltega ülerõivas, mis laienes kellukesekujuliselt vöökohast või puusadest allapoole. Kangad: Aadelkond valis oma rõivasteks kas kerge ja õhukese villase, Reimsi linase või importsiidi. Talupoegade jaoks jäi jämedakoeline linane või villane. Karusnahku kandsid sellel ajastul kõik ühiskonnaklassid, kuigi sotsiaalne seisund määras täpselt kindlaks mida keegi kanda tohtis. Jõukamate karusnahaks olid hermeliin ja soobel,
annaabi.ee 
