esines ka erinevate eluvormide vahelisi kohutavaid hübriide, kelle eesmärgiks oli inimesi karistada või suisa hukatusse juhtida. Erinnüsed Erinnüsed sündisid Uranose verest ning on vanemad kui Zeus või kes iganes Olümposel. Erinnüsed, ,,need, kes liiguvad pimeduses", elavad Vergiliuse järgi Ereboses, allilmas. Tegemist on vanade naisolevustega neil on juuste asemel ussid, koerapead, süsimust keha ning nahkhiiretiivad ja verest tilkuvad silmad. Nende eesmärk on kuulata surelike kaebeid ning karistada maapealseid kurjategijaid Eelkõige kuulavad nad hala noorte ülekohtust päevinäinutele ning laste ebaõiglusest vanemate vastu. Nad jälitavad süüdlast linnast linna ning riigist riiki ja karistavad teda halastamatult, ent õiglaselt. Jälitatava piinamiseks on neil käes piitsad. Esinevad tavaliselt kolmikuna: Tisiphone, Megaira ja Alekto. Danae, Akrisose tütar sünnitas poja Zeusile. Akrisios ei saanud last ka tappa, kuna Zeus ja erinnüsed oleksid teda karistanud
Zanri nimetus ise "tragöödia" (tragoidia) täpses tõlkes tähendab "sokulaulu" (tragos "sokk, sikk", oide "laul"). VI ja V sajandi piiril oli tragöödia Ateenas juba teoseks kreeka müüdi kangelaste kannatuste teemal, ja koor ei kandnud mitte "sokkude" või saatürite maski, vaid isikute maski, kes olid süzheeliselt seotud nende kangelastega. Tragöödia muundumine ei toimunud mitte ilma vastupanuta traditsioonilise mängu pooldajate poolt; kostis kaebeid, et Dionysose pidustustel kantakse ette teoseid, "mil pole midagi tegemist Dionysosega", kuid uus vorm sai võidu. Vana tüüpi koor ja mängu vastav lõbus iseloom säilitati (või taastati mõne aja järel) erilises näidendis, mida kanti ette pärast tragöödiaid ja mis sai nimeks "saatürdraama". See alati õnneliku lõpuga lõbus näidend vastas rituaalse jumalateenistuse viimasele aktile juubeldusele elluärganud jumala üle.
selleks, et mõnd elu päästa või surijale viimset kosutust anda. Ka võitlejate hulgas on palju neid, kellel kas ema või isa on jumal. Sõda peetakse samaaegselt nii taevas kui ka Trooja tugevate müüride juurest otse mereni ulatuval tasandikul. Kilbid kolksuvad üksteise vastu, odad ristuvad, rauda rüütatud või nahkrihmadesse turvistatud mehed põrkuvad omavahel kokku. Õhk, mis veel hiljuti kaikus hõigetest ja solvangutest, on nüüd tulvil oigeid, võiduhüüdeid, väljakutseid ja kaebeid; segunevad surijate ja tapjate, võitjate ja kaotajate hääled. Esimesena langeb Thalysiose poeg Echepolos, noor troojalane, kellel kreeklane Antilochos piigi läbi otsmiku torkab. Pronksi kolinal langeb Echepolos lahinguväljale ning kohe puhkeb tema ümber äge kähmlus, sest selles sõjas röövitakse langenuilt relvad ja suur häbi on jätta seltsimehe surnukeha vaenlase kätte. Liiga pikaks läheks loetleda kõiki sõjamehi, olgu juhte või lihtsõdureid,
Aleksius suudab kuradi kiusatustele vastu panna ning ei pöördu ilmalikku ellu tagasi. Ingel annab Aleksiusele teada lähenevast surmast. Pettunud kurat püüab vähemasti üht paazi põrgusse toimetada, ent sedagi edutult. Religioon ilmub taevavõlvile ja jutustab Aleksiuse surmast. Kolmas vaatus Kurat peab koos oma sortsidega tagasi põrgusse kaduma. Sõnumitooja loeb ette kirja, millest selgub, et Alessio oli elanud kerjusena oma perekonna palee trepi all. Perekonna kaebeid katkestavad inglid, kes ülistavad Aleksiuse taevaminekut ja õnnelikku Roomat, et viimasel on selline pühak. Voorused tantsivad, pilvedes ilmubAleksius, ümbritsetuna inglikoorist. Religioon pühitseb Alessio auks templi. Rooma koolkonnale iseloomulik: · kooride rohkus · suurejooneline lavakujundus, lavaefektid · ulatuslikud 3-5 häälsed madrigalikoorid · naishääli vähe, eelistati kastraate · esindajad: Cavalieri, Landi 5
annaabi.ee 
