Eestlaste usund oli oma põhiolemuselt loodususund e.animism. Loodususund oli seotud metsa ja veekogudega, pühaks peeti kõike seletamatut, müstilist ja aukartust äratavat, palju austamisobjekte ja ka esivanemate austamine oli väga tähtis. Usuti, et elava ja surnu vahele jääb vastatikune suhe. Arvati, et lahkunud esivanemail oli võime midagi muuta. Läti Henrik on "Liivimaa Kroonikas" kirjeldanud eestlaste matuseid: "Pühitsesid suure kaebamisega ja joomisega oma viisi!" Haual söömist ja joomist peeti peiedeks. Kui aga surnu peiesid korralikult ei peetud võis surnu tulla koju tagasi "võlga nõudma" e. "kodu käima". Kodukäimise vältimiseks keelati surma kojutulek, lõigates koduteele puudesse riste või raidudes neid kivise. On teada ka juhtum, kus ristide lõikamisest terve hiiepuu on ära hävitatud. Samas kaeti ka peeglid kinni, kui surnu oli veel kodus, et hing ei saaks peegli kaudu tagasi tulla.
Arvan, et tähtis koht on siin kaasõpilastel ja õpetajal. Esiteks tuleb kindlasti leida klassikollektiivis jõudu pöörduda vägivallatseja poole, mõista ta tegu hukka, rääkida temaga, panna mõtlema, mida tunneb kannataja ja toonitada, et tema inetu tegu ei ärata kaasõpilaste silmis austust ega hindamist. Teiseks, kui selgub, et kaasõpilasi ei võeta arvesse, siis tuleb ikkagi pöörduda õpetaja poole nõu ja abi saamiseks ja mitte õpetaja poole pöörduda kaebamisega, vaid põhjendusega, mis on juhtunud. Kolmandaks võiks ka proovida vastu hakata. Lihtsam on vaimse terrori puhul, sest sõnadega saab lihtsalt vastu hakata ja sõnal on väga tugev jõud. Aga kas füüsiliselt vägivallatsejale tuleks vastu hakata? Ma arvan, et kaklust provotseerida ei ole õige, sest vaägivald sünnitab vägivalla ja vägivald on haritud inimesele vastuvõetamatu. Ma olen oma ettekandes pearõhu andnud vägivallatsejale, aga me peame mõtlema ka
Vahete-vahel ei põhine vaadeldud sidemed haiguse ja isiksuse vahel faktidel nad võivad olla artefaktid. Nagu tervise psühholoogia mudel ütleb, on haigus osaliselt sotsiaalselt defineeritud seisund, mis hõlmab endaga diagnoosi ja haige rolli astumist. Sotsiaalsed ja metodoloogilised faktorid võivad vahete-vahel artifektuaalselt tekitada seose haiguse ja isiksuse vahele. Üks artefakt hõlmab mõõtmist. Isiksus on seotud sümptomite tundmisega ja nende kaebamisega. Näiteks kaebavad neurootilised inimesed suurema tõenäosusega oma muredest, samas nad ka tunnevad valu suurema tõenäosusega. Valud rinnus ja lämbumistunne võib viia rinnaangiini ja südamehaiguse diagnoosimiseni; aga samad sümptomid on lähedalt seotud ärevuse ja depressiooniga.Seega ei ole isiksus-haigus side otsene isiksuse mõju orgaanilisele haigusele. See on meetod artefact. Muidugi võib selliseid probleeme minimaliseerida, kui me
ei aktsepteerita ning ohvreid kaitstakse. Ohvreid tuleb julgustada nii sõnade kui ka tegudega astuma enda kaitseks välja, ilma ise vägivaldseks muutumata (vt. eeltoodud näidet). Õpilastel on kasulik tegelda mõne võitlusspordiga, mis õpetab valitsema oma keha ning sisendab enesekindlust, nagu näiteks judo. Samuti tuleb lapsi julgustada, et nad pöör- duksid alati abi saamiseks täiskasvanute poole. Tegemist ei ole sugugi tühise asja pärast kaebamisega, vaid iga inimese õigusega abile. Ülaltoodud näitest selgub, kui oluline on usaldus ning avameelsus vanemate ja laste vahel. Konkreetne vahelesekkumine võimaldab säästa ohvrit edasisest kiusamisest ega lase muutuda ohvril endal vägivaldseks. Kokkuvõte Perekonnasiseseid probleeme on sageli lihtne lahendada pe- rekonnanõupidamise käigus, eeldusel, et kõik nõupidamisel osalejad on lahenduse leidmisest huvitatud
annaabi.ee 
