naiseks tuleb. Neiu aga ei olnud sellega nõus, vanamees naeratas ning neiu komistas, kukkudes vette, kus ta uppus. Pärast läinud tema eit ja taat teda otsima, leidnud tema riided aga neiust polnud jälgegi. Äkki aga kostus vee alt hääl mis ütles: ,,Ära nuta, eidekene, ära kaeba taadikene, merella on minu koda, alla laine salatare, kalakudus kambrikene, mereudus pesakene, läksin kuldamõõgakesta lainetesta tabamaie, hõbeoda otsimaie, vaskiambu võttemaie: sinna ma, kana, kadusin, sinna surin, linnukene, sinna noori, ma nõrkesin, sinna, lilleke, närtsisin, sinna sõstrasilm, suikusin, sinna neitsike, uinusin, sinna, tuvike, tarretin."
fantaasiarikkad kujutluspildid ("Tolmust ja värvidest "). Jaan Kaplinski on öelnud: "Emalt olen saand filoloogilised ja kirjanduslikud huvid ja ema kaudu olen seotud ka eemaloleva, Stalini laagritesse kadund isa mälestusega." "Tammiku talu Pindis oli aga üpris eriline paik ja temal on mu elus suur tähendus.[...] Tammiku pööning, ait ja raamatukapp avasid minule päris ukse teistsugusesse, alernatiivsesse maailma, kuhu ma kadusin päevadeks ja nädalateks, terveks suveks. [...] Nii Eostes vanatädi juures, Räpinas kui Tammikul rääkisin peamiselt võru keelt, mille niimoodi päris korralikult selgeks sain." Luule Kaplinski esimene luulekogu ,,Jäljed allikal" ilmus 1965 noorte autorite kassetis. Selles raamatus võib juba ära tunda autori ainuomase hoiaku, kuigi vormiliselt sarnaneb ta tolleaegse luule peavoolule. 1967 avaldatud ,,Tolmust ja värvidest" on seevastu Kaplinski
pakib üksildases ühikatoas asju. ,,Kui ma olin minekuvalmis, kohvrid juba käe otsas ja puha, siis ma peatusin hetkeks trepi juures ja heitsin viimast korda pilgu meie koridorile. Ise ma nutsin. Ma ei tea, mispärast. Panin pähe oma punase jahimütsi, keerasin noka kuklasse, nii nagu see mulle meeldis, ja karjusin kõigest kõrist: ,,Head und, kretiinid!" Vean kihla, et äratasin viimse kui värdja kogu korrusel. Siis kadusin, kus kurat." Kuna Holden pelgab peale neljandat koolist välja viskamist koju minna, sõidab ta New Yorki, et seal kolmapäevani end varjata. Ta seikleb klubides ja baarides, joob ning suitsetab, tantsib kõige koledamate California naistega ja kujutleb et on tõepoolest täiskasvanu. Üleüldse ärritab Holdenit see, kui inimesed märkavad vaid ta lapsikust ning unustavad ära ta täiskasvanulikud teod ja otsused. Hotellis on noorukil piinlik kokkupuude kerglaste elukommetega
määratud ajal jälle tagasi pidin minema, millise vastumeelsusega ma sellest armsast kohast lahkusin! ... Mälestasin nii elavalt, kuidas ma mõnikord siin seisin ja voolavale veele järele vaatasin, milliste imeliste aimustega ma seda jälgisin, kui põnevana kujutlesin maakohti, kuhu see voolab, ja kuidas ma üsna peatselt oma kujutlusvõime piirini jõudsin, ja ometi pidi see jõgi edasi voolama, ikka edasi, kuni ma sellesse nähtamatu kauguse vaatlusse jäägitult ära kadusin. Lk.68- Kui looduses jõuab kätte sügis, asub see ka minu sõdamesse ja ümbritseb mind kõikjal. Mu lehed koltuvad, ja juba on lehed langenud ligemailt puudeltki. Lk. 71- ... toredaid pähklipuid, mis jumal teab seda, täitsid mu hinge alati suurima mõnutundega! Kui koduseks nad kirikumõisa tegid, kui kosutavalt viluks! Ja kui toredad oksad neil olid! Ja peale selle veel mälestus neist auväärseist vaimulikest, kes nad paljude aastate eest sinna olid istutatud. ..
süda tuksus äkki kiiremini. Järgmisel silmapilgul jä i maja ja kõik mu selja taha pimedasse. Iialgi enam pole ma teda näinud siin maailmas. Ta oli kõige parem tüdruk, keda ma olen näinud -- ja kõige nupukam. Niipea kui ma olin küllalt kaugel teisel pool linna ja võisin loota, et saarele jõuan, nakkasin teraselt ringi vaatama, kas ei saaks kuskilt paati laenata; jalamaid, kui välgu paistel nägin paati, mis ahelas polnud, näppasin selle ja kadusin. See oli süst ja ainult köiega kinni seotud. Saareni oli hea hulk maad, see oli kaugel jõe keskel, kuid ma ei viitnud aega ja kui viimaks parveni jõudsin, siis olin nii väsinud, et hea meelega oleksin pikali heitnud ja hinge tõmmanud, kui see oleks võimalik olnud. Kuid ma ei teinud seda. Hüppasin parvele ja hüüdsin: «Välja, Jim, ja minema! Tänu taevale, oleme neist lahti!» Jim tormas välja ja tuli mu poole, käed õieli, nii rõõmu täis oli ta. Aga kui ma teda
annaabi.ee 
