Minnes tagasi ajaloos, ei saa öelda, et Eesti on nõrk maa, kuna oleme väikesed. Eestil on oma kultuur, traditsioon ja tavad, millega erineme teistest. Võideldes välja iseseisvuse ja seda hoida, võites eurovisiooni lauluvõistluse, kuuluda Euroopa Liitu ning kasutada ühisraha EURO on juba suur samm näitamaks, et Eesti rahvas on keegi. Kuid leidub ka negatiivsed külgi meie rahvuses. Eestlasi peetakse isekateks ning kadedateks, kes tihtipeale leiab millegi, mille üle pahameelt üles näidata. Mõeldakse, et oleme tagasihoidlikud inimesed. See arvamus on välja kujunenud mitmeidkümneid aastaid tagasi. Hiljutu toimunud valimiste ajal said inimesed minna hääletama selle erakonna poolt, kes meie mõtteid ja soove riigi tegemistes edasi annaks. See võimalus oli kõigil eesti kodanikel, kes olid 18.eluaasat täis. Mulle ei meeldi, kui hiljem nurisetakse selle üle, et miks halvad
Postimehest ülestähendusi "uue" Eesti ohvritelt. Tänaseid riigimehi sajatatakse, tuhnitakse tuntute eludes, leitakse fakte, tembeldatakse süütu inimene perverdiks. Eestlaste silmapaistvam omadus on mehine meel, sellepärast on ta nüüd tige ja kättemaksuhimuline. Loodus andis talle kindluse, seega ongi ta oma praeguses olekus salalik. Ta on terane ja võib kergesti ärrituda. Need omadused teevad prantslasi vaimurikkamaks rahvaks Euroopas, eestlasi aga kavalateks varasteks ja kadedateks. Merkel vihjab oma diagnoosis, et võim eestlastele ei sobi. Eesti ühiskond on nagu foto- seal püsib kõik muutumatuna. Nii ei olegi ka midagi muutunud- inimesi lahterdatakse: laisad ja virgad, vargad ja matsid, euroopameelsed ja patrioodid. Ka poliitilises retoorikas on sellisel lahterdamisel olnud oma tähendus ja roll, kuid sellist metamorfoosi nagu nüüd, ei ole küll varem juhtunud. Kuri valvekoer, ajakirjandus on
ta ei ole võimeline loovalt oma aega sisustama ja seetõttu on tal hirm pideva igavuse ja tegevusetuse ees. Nartsissismi raskem juhus on psühhopaatia, sest sellele lisandub veel hävitamise ja vägivallaga seotud käitumine. (Liisa Keltikangas-Järvinen, 1992, 8 – 15). Nartsissistlikud inimesed ei arvesta teistega ja on minakesksed. Nad eeldavad, et terve maailm pöörleb ümber nende. Nad arvavad, et neil on alati õigus ning nendega vastuolus olevaid inimesi peavad nad kadedateks, pahatahtlikeks nende suhtes ning kättemaksuhimulisteks. „Minakesksus avaldub enesearmastusena ning jätab tugeva eneseväärikustunde mulje, tegelikult puudub eneseväärikustunne aga hoopis ning kogu enesekindluse demonstratsioon peab seda varjama.“ Nõrga eneseväärikustundega inimene solvub kergesti, ei talu vähimatki kriitikat enda pihta ning kui keegi ei kiida tema käitumist heaks, teeb ta sellest suure numbri. „Kui teda on solvatud, peab
kindlalt tunneb ta end oma keskkonnas. Laps vajab kindlustunnet, et talle vajalikud ja head asjad jätkuvad. Lapsed usuvad, et nemad peaksid saama kogu tähelepanu, ükskõik millal nad seda ka ei tahaks. Selline enesekeskne eluvaade on õdede-vendadevahelise võistlemise ja armukadeduse allikas. Kui nad ei saa seda tähelepanu, mida nad tahavad, sest see saab just uuele imikule, õele või vennale või isegi abikaasale osaks, muutuvad lapsed kadedateks. Armukadedusest pimestatuna on nad tusased, nurjavad teiste tegevusi, karjuvad või nõuavad rohkem tähelepanu õdesid-vendi lüües, mänguasju lõhkudes, jonnides jne. Kurb on see kindlasti, olgu see siis õigustatult või mitte. Kuigi õdede-vendadevaheline võistlemine on osa inimloomusest, on selle esinemissageudst võimalik vähendada, näidates igale lapsele, et ka tema on eriline. 2 1
annaabi.ee 
