Maadefitsiidi tingimustes toimus see aktiivselt kuni käesoleva sajandi keskpaigani. Kasutamist heina või põllumaana on takistanud nende madal saagikus. 3.4 Kaitse Alvareid leidus veel 1950ndatel aastatel ligikaudu 44 000 hektaril, peamiselt IdaSaaremaal, Muhumaal ja LoodeEestis. 1990ndate lõpuks on neid alles veel kuni 5000 ha kuid suur osa sellest pindalast on tugevalt kadakasse kasvanud. Kaitsealustel maadel asub hetkel umbkaudu 300 hektarit alvareid Vilsandi ja Lahemaa rahvuspargis, Matsalu looduskaitsealal, Hiiumaa laidude, Sarve poolsaare ja Kostivere kaitsealadel. 4. LAMMINIIDUD 4.1 Iseloomustus Lamminiidud on jõgede või järvede kallastel asuvad ja nende poolt üleujutatavad looduslikud rohumaad. Enamasti on lamminiidud tekkinud inimtegevuse tulemusena niidukooslused on kujunenud jõgede ääres
Iseäranis kahjulikuks peeti taimestiku arenemisele lambaid, kes oma "aplusega hävitavad viimse kui rohukõrre ja -laju". Teine ülekarjatamise pahe maapinna kõvakstallamine pandi süüks hobustele, "kelle jalajälgede raskuse läbi trambitakse maapind plingiks" . Tegelikult on puude kasv tõeliselt takistatud (ehk väga-väga aeganõudev) vaid plaatjal, vähemurenenud pael. Kadastik ja loopealne pole sünonüümid. Ent nende mõistete ühisosa on praegusajal, mil enamik loodusid on kadakasse kasvanud, sedavõrd laienenud, et nimetades üht, mõeldakse tihti teist, ja vastupidi. Esialgu nimetati looks või loopealseks ainult õhukese mullaga, puudeta alasid pigem plaatjal kui murenenud pael. Hiljem on mõiste laienenud ka tüsedamal ja rähksemal mullal areneva sarnase taimkattega aladele . Tavakõnepruugis nimetatakse loopealseteks lausa igasuguseid kadakaga niite. Eesti lookadastikud on teadusilmas kuulsad oma taimkatte väikeseskaalalise liigirikkuse
nõmmemännikud, liigirikastest kuusikutest ja laialehistest metsadest liigivaesed kaasikud ja kuusikud; soode servaaladel hoogustus mineraalmaa soostumine. Paepealsetele ning maakerkealadele sobis maaharimisest paremini karjakasvatus. Enamus loometsi saartel on suuremal või vähemal määral sekundaarsed, olles tiheda asustuse tõttu peaaegu alati mõjutatud karjatamisest ja valikulisest raiest. Ka mere alt vabanevad maad võeti kasutusele karjamaadena ning võsastusid või kadakasse kasvasid nad alles pikema aja jooksul. Puiskooslused võeti tihti kasutusele puisniitudena, s.t. niidule jäeti kasvama ohtralt puudegruppe ja põõsaid. Puisniitudel varuti söödavihtu ja tarbepuitu, võrastik aga kaitses õhukest, alles arenevat mullakihti läbikuivamise eest ning võimaldas sellisest hõredast metsast heina varuda. Puisniite tekkis ka jõelammidele, kus üleujutused taastasid heinaga äraveetud orgaanilise aine ning luhahein kasvas jätkuvalt lopsak
Väiksemate laikudena leidub alvareid veel Rootsi mandriosas, Ahvenamaal ja Peterburi piirkonnas. Alvaritele sarnaseid kooslusi on kirjeldatud ka Kanadast ja USAst Suure järvistu piirkonnast. Alvarite pindala järsk vähenemine 20.sajandil: -Alvareid leidus veel 1950ndate aastatel ligikaudu 44 000 hektarit, peamiselt Ida-Saaremaal, Muhumaal ja Loode-Eestis. 1950ndate lõpuks oli neid alles veel kuni 5000 ha, kuid suur osa sellest pindalast on tugevalt kadakasse kasvanud. Taimestik: -puurinne: üksikuid mände -põõsarinne: üksikud või rühmitunud kadakad -rohurinne: madal ja vaheldusrikas, aasta jooksul väga muutlik, sõltudes peamiselt niiskustingimustest. Taimestiku liigiline koosseis alvaritel on väga mitmekesine ja omapärane, võrreldes teiste põhjamaiste kooslustega. -on liike, mis oma peamise levikuga kuuluvad Kagu-Euroopa stepialasele, nagu kaljupuju,
annaabi.ee 
