okkavärvusega sorte. Näiteks on väga dekoratiivne ja kitsavõraline virgiinia kadaka sort Skyrocket. Eestis kasvatatavad kadakad Eestisse toodud 7 võõrliigist kasvatatakse kõige rohkem mürgist sabiina kadakat (Juniperus sabina). Lisaks sissetoodud liikidele kasvatatakse haljasaladel ka hariliku kadaka mitmeid vorme ehk kultivare. Äratundmine Kadaka äratundmisega ei tekita vast kellelegi probleeme, kuid vahest on siiski huvitav kadakaoksa enda jaoks avastada. Nimelt on tal okkad kolmekaupa männases ja nende eluiga on neli aastat. Okkad vahetuvad märkamatult ja seepärast pole kadakas kunagi täiesti okasteta. Teine huvitav asi on see, et võime korraga ühel puul näha nii rohelisi kui ka siniseid "marju". See tuleb sellest, et kadakakäbid valmivad kaks aastat: esimesel aastal on rohelised, teisel sinised. Kadakas on kahekojaline taim. Seetõttu on marikäbid ainult osal puudest (emastaimel), teistel pole neid kunagi.
Okaspuude okastel koos okstega on talurahva seas olnud kõige enam kasutust talvise loomasöödana. Siiski oli selline loomasööt viimane võimalus, kui hein, lehisevihad ja muu varutud sööt oli otsas. Kadaka oksad koos okastega olid talu majapidamises tuntud desinfitseerivaks vahendiks. Nimekas balti-saksa kirjamees Johann Wilhelm Ludwig von Luce kirjeldas seda 1823. aastal järgmiselt. "Eestlased tarvitavad kadakat parfüümina, võtavad ühte kätte küünla või põleva puutüki, teise kadakaoksa, süütavad selle ja kustutavad vehkides taas ära, ja nende tuba on kohe läbisuitsutatud. Veisetaudide puhul suitsutatakse sel viisil ka lehmalautasid" (Luce,1823). Talurahva komme neljapäeviti kadakaokaste suitsuga ruume suitsutada oli eestlastele tõesti iseloomulik. Oldi veendunud, et sel viisil püsivad haigused ja üldse kurjad jõud talust eemal. Kuid ka okastega kadakaoksi kasutati ka näiteks piimapüttide puhastamiseks.
kuivas, jahedas ja pimedas. Kadakamarju on eestlased tarvitanud neeru-, põie-, soole- ja maohädade korral, ka söögiisu tõstmiseks. Tavaliselt valmistatakse neist teed. Marikäbide otsas oleva risti meenutava kujundi tõttu on seda puud eriti Ida-Eestis pühaks puuks peetud. Kadakapuust aiateibad ja hernekepid on vastupidavamad, kui ükskõik millisest teisest puust lõigatud. Kuigi kadaka äratundmisega ei teki vast kellelegi probleeme, on vahest siiski huvitav kadakaoksa enda jaoks avastada. Nimelt on tal okkad kolmekaupa männases ja nende eluiga on neli aastat. Okkad vahetuvad märkamatult ja seepärast pole kadakas kunagi täiesti okasteta. Teine huvitav asi on see, et võime korraga ühel puul näha nii rohelisi kui ka siniseid "marju". See tuleb sellest, et kadakakäbid valmivad kaks aastat: esimesel aastal on rohelised, teisel sinised. Kadakas on kahekojaline taim. Seetõttu on marikäbid ainult osal puudest (emastaimel), teistel pole neid kunagi
valmistamiseks (mistõttu nimetatakse teda ka Pencil Cedar´iks). Puidust saadavat kadakaõli kasutatakse immersiooniõlina. Pärimused: Kadakat austati kogu Euroopas väga. Näiteks Eestist on üles kirjutatud uskumus, et kui heinal olles panna mähkmetes laps kadakapõõsa alla, siis on ta kindlalt kaitstud ussi hammustuse ja mis tahes muude õnnetuste eest. Saksamaal on usutud, et kui teeline kadakapõõsa alla puhkama heidab, puhkab ta ennast kõige paremini välja. Rootsis peeti kadakaoksa kinnitamist ukse kohale kindlaks kaitseks kurja silma vastu. On teada ka, et eestlased sooritasid kadakate juures karjaõnnega seotud kombetalitusi. Paljud legendid ja rahvajutud kujutavad kadakat teispoolsuse väravana sissepääsuna haldjate, hiiglaste või kääbuste elupaika. Vendade Grimmide kogutud muinasjuttude seas on üks nimega "Kadakapuu", mis räägib, kuidas surnud lapse hing tõuseb kadakalt linnuna lendu. Ohvriandide
annaabi.ee 
