Aastatel 18871888 töötas Liiv Viljandis Sakala toimetuses ajakirjanikuna. Sakala lisa 1. numbris ilmus 1888. aastal Liivi esikjutustus "Päästetud".1902 ilmus 38-aastane Liiv taas avalikkuse ette, külastades Tartut ja Tallinna. 1903 kogusid "Noor-Eesti" liikmed raha vaese kirjaniku olukorra leevendamiseks. 1903. aasta suvel ja 1904. aasta kevadtalvel peatus Juhan Liiv oma tuttava Mihkel Neumanni juures, kes toimetas Tallinnas ajalehte Uus Aeg, mille kaasandena andis välja mitmeid eesti kirjanike teoseid.Aastail 19041905 võimaldas arst Juhan Luiga Liivil elada Tartu närvikliinikus. Elu lõpul Liivi tervis halvenes, tal esinesid suurusluulud kuninglikust päritolust, kutsest Poola troonile, samuti pidas ta end Vene keisri Aleksander II ja Lydia Koidula pojaks. 1. detsembril 1913, pärast ränka külmetust, suri Juhan Liiv 49-aastaselt tiisikusse.Ehkki mõned Juhan Liivi kirjatööd avaldati juba tema eluajal, jõudis ta eesti kirjandusse suuresti
Ta luges palju, jälgis ajakirjandust ja haigusaastail valminud loomingust saab selle parim osa. 1896. aasta oli üks viljakamaid, kust pärineb vähemalt 30 luuletust. 1902 ilmus 38-aastane Liiv taas avalikkuse ette, liikus ringi Tartus ja Tallinnas.1903.aastal kogusid ,,Noor-Eesti" liikmed raha vaese kirjaniku olukorra leevendamiseks. 1903. aasta suvel ja 1904. aasta kevadtalvel peatus Juhan Liiv oma ammuaegse Väike-Maarja-tuttava Mihkel Neumanni pool. 1904. aastal trükiti ajalehe Uus Aeg kaasandena suures tiraazis Juhan Liivi ,,Kirjatööde kogu". 1909 joonistas kunstnik Nikolai Triik luuletajast söejoonise. See avaldati valimikus ,,Luuletused", mis sisaldas Liivi hilisluulet (45 luulet ja fragmente). ,,Luuletuste" esimese trüki tiraazist hävitati Liivi rahulolematuse tõttu suurem osa, alles jäeti vaid 25 eksemplari. Parandatud kordustrükk ilmus 1910. Ilmus ka kogumik ,,Elu sügavusest". Elu lõpul Liivi tervis halvenes uuesti, tal esinesid suurusluulud
a. märtsis Tartu närvikliinikusse. Seal viibis ta kolm ja pool kuud ning pärast seda viidi ta vanemate koju, kes pidid vallalt abi paluma, et nad elada saaksid. Juhan Liiv unustati 7-8 aastaks, kus tema kirjutisi ei avalikustatud ning kuuldus isegi jutt, et Liiv on surnud. Hoolimata sellest oli Liiv ühiskonnaga kursis ning juba varsti 1904. a. ilmuvad ta kirjatööd, mis sisaldavad 33 3 proosateost ja 53 luuletust, kaasandena ajalehes ,,Uus aeg". Teos leiab lugejate hulgas sooja vastuvõtu. 1903. a. ilmub Liivi uuest loomingust luuletus ,,Sügis". Juhan Liivi teekonna lõpuaastad 1904. a. suvest kuni järgmise aasta lõpuni elas Liiv Tartu närvikliinikus, kus kirjutas ta luuletusi ning proosaminiatuure. Peale närvikliinikust lahkumist elas Liiv 1906-1908 Rupsi Ojal, käies aga vahetevahel Tartus. Sel perioodil kirjutas ta vähem. Nüüd lisandus tema haigustele ka megalomaania. 1908. a
rõhuvatest mõistetest, allegooria kirevast aparaadist. Ning ka tegeliku armuelu toorusest, omakasupüüdlikkusest ja ühiskondlikest pattudest. (140) Kuid hiliskeskaeg on veel nii läbinisti aristokraatlik ja nii kaitsetu ilusa illusiooni suhtes, et kirg loodusliku elu vastu ei suuda veel tekitada jõulist realismi, vaid piirdub oma rakenduses kurtuaassete kommete kunstliku kaunistamisega. (140-41) Nii saab pastoraalist see ala, kus areneb loodustunde kirjanduslik väljendus. .... Kaasandena pakub lamburiluule üksjagu veetlevat realismi. Maaelu kirjeldus Christine de Pisani luuletuses Le dit de la pastore [Lamburneiu lugu] avab uue zanri. (141) Õiged ülemused, nii naised kui vaimulikud, polnud valitsejad vaid hoidjad. (142) Armastuse kaunist mängu mängiti eluvormina edasi rüütellikus stiilis, pastoraalses zanris ja roosiallegooria kunstiküllases lavastuses, ning kuigi igast küljest kõlas kõigi nende
edasiviivat mõu kirjanduses ja üiskondlikes südmustes. Bornhöe teosed oma võtleva sisuga kas-vasid üe feodalismi igandite vastase liikumise üesannetest ja omandasid uutes üiskondlikes tingimustes revolutsioonilise, üestõsule kutsuva täenduse igasuguse rõumise vastu. Tohutu mõu oli Bornhöe jutustustel, ennekõke «Tasujal», 1905. a. revolutsiooni pävil, eriti talurahva võtluses mõsnike vastu. Just 1905. a. algul hakkas ajaleht «Uus Aeg» oma kaasandena massilises tiraazs avaldama Bornhöe kirjatö ode kogu. Pole kahtlust, et teosed leidsid rahvahulkades võmsat vastukaja ja avaldasid oma mõu ka hiljem, Suure Sotsialistliku Oktoobrirevolutsiooni ajal. Kõgelt on neid teoseid hinnanud eesti tö orahva revolutsioonilise võtluse juhid; sageli meenutavad vanad revolutsionä arid «Tasujat» kui teost, mis neile nooruses suurt võtlusele virgutavat mõu on avaldanud. Kodanlus suhtus rahva hulgas sellise uudse sisu omandanud jutustustesse mõinga
annaabi.ee 
