Sellest tulenevalt on hoonel sümmeetriline, veidi ümardunud üldkuju. Ainulaadne vormikate voluutfrontoonidega ning uuk-ja termakendega kõrge murdkelpkatus ilmestab mõisa veelgi võimendades tähelepanu pöörama detailidele ning rikkalikule ornamentikale. Lõunapoolset esifassaadi (Joonis 2) kujundab lai sepisvõrega terrass, mille külgedelt tõusevad trepid. Terrassist kummalegi poole jäävad suurte kaarakende ning poolsammastega kinnised verandad, mille katustel on meandrimotiiviliste rinnatistega rõdud. Ka põhjafassaadi (Joonis 1) keskel on rinnatisega terrass, millelt laskub trepp jõele. Et jõepais on tänapäeval alla lastud, siis ei tundu maaliline trepp ja hoone peegeldus enam nõnda kaunitena. Terrassi kohal teisel korrusel on kolme akna laiuselt rõdu. Võrreldavat
18.saj I poolest pärit barokiarhitektuurile ning ühtlasi sisaldab elemente palladionismist. Sellest tulenevalt on hoonel sümmeetriline, veidi ümardunud üldkuju. Ainulaadne vormikate voluutfrontoonidega ja uuk-ja termakendega kõrge murdkelpkatus ilmestab mõisa veelgi võimendades tähelepanu pöörama detailidele ning rikkalikule ornamentikale. Lõunapoolset esifassaadi kujundab lai sepisvõrega terrass, mille külgedelt tõusevad trepid. Terrassist kummalegi poole jäävad suurte kaarakende ning poolsammastega kinnised verandad, mille katustel meandrimotiiviliste rinnatistega rõdud. Ka põhjafassaadi keskel on rinnatisega terrass, millelt laskub trepp jõele. Terrassi kohal teisel korrusel kolme akna laiuselt rõdu. Võrreldavat dekooriküllust ei leidu ühelgi tolleaegsl Eesti mõisamajal rääkimata selle kõrgetasemelisest teostusest. Mansardilikku katust ääristab lai räästakarniis, seinad on liigendatud pilastrite ja liseenidega, nende vahel stukkfestoone ja girlande
Mõningatel reljeefdetailidel kasutati kuldookrit. Lossi katuserinnatist piiras punavalgeks marmoreeritud puitbalustraad. Katus oli kaetud katusekividega ja selle nurkadel paiknes 8 paari lohepeakujulisi veesüliteid. (Kodres, 2005) Kadriorus on madalana tuntav hämar sammastega fuajee ning tammetrepp on nihutatud keskteljelt kõrvale. Kadrioru peasaal on väike ja valede proportsioonidega. Siin ei ole mõjusat perspektiivi, mis haaraks oma kaarakende ja peeglite lõputusse kulgeva rütmiga. (Hallas-Murula, 2012) Kolmeosaline lossikompleksi tuumik, mis oli paigutatud Alumise aia ja Lilleaia astangu servale, pidi pakkuma peavarju valitseja perekonnale, lähikondlastele ja teenijatele. Peahoone soklikorrus sisaldas vestibüüli, garderoobi ja kööki koos sahvrite ja muude panipaikadega. Beletaaz oli määratud valitsejale ja tema abikaasale, ülakorrusel asusid laste ja lähikondlaste magamistoad
putkad, mis sätendavad klaas-asjakestest ja kassikullast, kolme tagumise ümber hagejate puhvpükstest ja advokaatide talaaridest läikima hõõrutud tammised pingid. Ümber saali, piki kõrget 8 seina, on uste, akende ja sammaste vahel lõpmatu rida Prantsusmaa kuningate kujusid, alates Pharamond'ist *: siin on logelejaid kuningaid lõtvade käsivartega ja mahalöödud silmadega, vahvaid ja sõjakaid kuningaid julgelt taeva poole tõstetud pea ja kätega. Edasi näeme pikkade, teravate kaarakende tuhandevärvilisi ruutusid, peenemaitseliselt nikerdatud uksi lahedaks väljapääsuks. Kõik need võlvid, sambad, seinad, piidad, paneelid, uksed ja skulptuurid on ülalt alla kaetud toreda kuldse ja sinise värviga, mis juba tol ajal oli veidi tuhmunud ja mis issanda aastal 1549, mil du Breul seda traditsiooni tõttu veel imetles, peaaegu tervena oli kadunud tolmu ja ämblikuvõrgu alla. Kui nüüd kujutleda seda päratu suurt pikergust saali jaanuaripäeva hämaras valguses,
annaabi.ee 
