poolisui rääkima. Unustamata rõhutada asju, mis veel halvasti või tegemata. Üks ei välista teist. Head sõbrad, olgem põhjusega uhked oma riigi ja ühiste saavutuste üle, ent vaadakem ausalt otsa ka tegematajätmistele. Just täna, mil Eesti riigi suure juubelini on jäänud täpselt viis aastat. Ja miks mitte seesuguse pilguga, mis nõuab nende asjade korda tegemist Eesti Vabariigi sajandaks sünnipäevaks. Hea Eesti rahvas. Vaadakem kaugemale lähenevate valimiste horisondist. Kaalugem hoolikalt valikuid, mida meile pakutakse. Nii neid, mille mõju on parimal juhul lühiajaline. Kui ka probleeme, mille osas lahenduste leidmine ja otsustamine on meie kõikide huvides. Sest, hea kuulaja, järgmise viie, maksimaalselt seitsme aasta jooksul muutub me olukord oluliselt. Kuigi me ei saa ennustada kõike, mis võib nende aastate jooksul juhtuda, teame mõndagi juba nüüd. Teame, et vähese sündimuse ja eluea pikenemise tõttu peab juba 2018ndal aastal kolme
Põhjus on väga lihtne: Kuna viimase positsioon ei vasta printsiipidele, mida võidakse vastastikku tunnustada, ei saa orjapidaja eeldatav kasu mingil moel leevendada praktika ebaõiglust. Vastastikkuse idee muudab nähtavaks orjuse olemusliku vasturääkivuse seoses õiglusega: Kuna orjus ei ole kooskõlas printsiipidega, mida nad võiksid vastastikku tunnustada, võib eeldada mõlema (s.t nii orja kui orjapidaja) nõustumist, et orjus on ebaõiglane Ent peatugem korraks ning kaalugem, mis veel on vastastikkuse mõistes eeldatud, tõstatades ühe liberaalsest strateegiast tuleneva tüüpküsimuse: mis mõttes oleks orjapidajast ratsionaalne 1 https://www.eetika.ee/et/moraal/teoreetiline_eetika/teleoloogia nõustuda, et orjus on ebaõiglane? Esitagem seda niimoodi: mida ütleks orjapidaja Vana- Kreekas 350 aastat eKr Rawlsile, kes osutab, et orjus ei põhine printsiipidel, mida tema ja tema orjad võiksid vastastikku tunnustada, kui nad oleksid vabad ja võrdsed ning neil
Taas kord tuleb küsida, kuidas on võimalik, et kuigi hommikul oli meil täiesti selge, mis asi on millegi eksistents, väljasuremine või mitte- eksistents, leiame õhtupoolikul end siiski ülesande ees kirjeldada, mis asi see siis meil õieti selge on. Miskipärast me ometi peame seda kirjeldada suutma. Mis liiki vajadus see on? Küsida nõnda on küsida, mis liiki probleemid on spetsiifiliselt filosoofilised probleemid. Miks meil on vaja filosofeerida? Kaalugem järgmist vastusevõimalust. Mees võib lõunalauas väga hästi teada erinevust sibula ja peedi vahel. Ta tunneb nende nimesid, teab, kuidas nad maitsevad, võib eristada neid välimuse ja lõhna järgi; võib-olla isegi teab, kuidas neid kasvatada ja valmistada. Kuid ta ei suuda neid klassifitseerida; ei oska öelda, mis erinevaisse liikidesse sibulad ja peedid kuuluvad. Meiega on ehk umbes sama lugu. Me võime konkreetsetel Juhtudel eristada eksistentsi mitte-eksistentsist, teadmist
saab jätkuvalt modifitseerida. Aga kui see on represseeritud ning teadvusest eraldatud, siis seda ei korrigeerita kunagi ning ta kaldub teadmata hetkel esile sööstma. Päris selgelt aga loob see alateadliku takistuse, mis ohustab meie kõige paremaid kavatsusi." (JUNG 1977:76) Jung tunnistab, et taoliste vastandite lepitamine on suur probleem ning ega ta selleks kusagil ühest lahendusteed ei pakugi. ,,Tegelikkuses on inimloomuse varjupoole aktsepteerimine pea võimatu. Kaalugem korraks, mida tähendaks see, kui anname õiguse eksisteerida sellele, mis on ebamõistlik, arutu ja kuri! Kuid just seda nõuab kaasaegne inimene tungivalt. Ta tahab elada igakülgset elu, et tundma õppida iseend. Selle tõttu heidab ta kõrvale ajaloo. Ta tahab katkestada suhted traditsiooniga, et saaks eksperimenteerida enese eluga ja kindlaks määrata, mis tähendus on asjadel iseeneses, lahus traditsioonilistest eelarvamustest." (JUNG 1977:342)
annaabi.ee 
