Peeter I oli huvitatud Eesti- ja Liivimaa rahumeelsest integreerimisest Venemaa koosseosu ning baltisakslaste kaasamisest impeeriumi teenistusse sõjanduses, riigivalitsemises, majanduses ja diplomaatias. Venemaa ühiksonna uuenemine vajas 18 saj mitmesuguseid asjatundjaid, keda Venemaal polnud. Peeter I ajal kutsuti Venemaale hulgaliselt välismaalasi, luues neile tsaarivalitsuse teenistuses soodsaid tingimusi. Ka baltisakslased olid Peeter I jaoks tähtsaks kaadrireserviks ning impeeriumi rajaja tegi kõik ,et neid riigi teenistusse astuma meelitada. Kõige rohkem kaasati neid militaarteenistusse. Nende mõjukus tuli eriti esile 18 sajandi teisel poole sõdades ja Napoleoni sõdade ajastul. 1812-1815 võttis sõjast osa 550 kindrali kellest 75 olid Balti kubermangust. Venearmees teenis ligi 800 baltisaksa ohvitseri, tähtsaim oli Michael Andreas. Barcley de Tolly. Enamik valitsejaid toetasid baltisakslasi kuna nad olid lojaalsed ja põhendumus oli hinnatud
aastal tungisid Napoleoni väed Kuramaale, kuid Riia lähistel nende pealetung seiskus. Vene väejuhatus koondas täiendavaid väeüksusi Baltikumi, et vajaduse korral tagasi tõrjuda liitlaste võimalikke dessante. Vene ühiskonna murranguline uuenemine 18.sajandi algul vajas hulgaliselt mitmesuguseid asjatundjaid, keda Venemaal endal ei jätkunud. Seetõttu kutsuti Venemaale hulgaliselt välismaalasi, luues neile soodsaid tingimusi. Ka baltisakslased olid Peeter I jaoks äärmiselt oluliseks kaadrireserviks. Baltisakslaste sõjaline mõjukus Vene armees tuli eriti esile 18.sajandi teise poole sõdades ning veelgi enam Napoleoni sõdade ajastul. Kõige silmpapaistvam baltisaksa ohvitser oli Michael Andreas Barclay de Tolly. 19.sajandi teisel poolel hakkasid baltisakslaste positsioonid Vene ühiskonnas nõrgenema ning neid hakati isegi impeeriumi sisevaenlasteks pidama. Sellegipoolest jäid baltisakslased enamasti isevalitsusele lojaalseks kuni 1917.aastani.
Keskvalitsus tugevndas ka julgeolekut.1811a reorganiseeriti kuberneride alluvuses olevad kohalikud sõjaväekomandod sisekaitseüksusteks. Venemaal loodi 8sisekaitseringkonda. Sk org ül:korra kaitsmine, vastupanu mahasurumine, valveteenistus, pagenike püüdmine, nekrutipartiide ja arestantide saatmine. Kontroll nekrutivärbamise ja väljaõpetamise üle. Baltisakslaste positsioon Vene impeeriumis-baltisakslased olid PeeterI jaoks olulised kaadrireserviks, tegi kõik, et neid teenistusse asuma meelitada-andis neile võõramaalastega samad privleegid. Kõige rohkem kaasati bs-i militaarteenistusse. Bs-ste sõjaline mõjukus tuli esile 18saj IIp ja Napoleoni sõdades(ligi 800 bs ohvitseri, kõige silmapaistvam M.A. Barclay de Tolly). Oluline bs roll ka Vene diplomaatilises teenistuses, kõrgametnikkonnas. Enamik valitsejaid toetas neid, kuna olid lojaalsed. 19saj IIp nende positsioon nõrgenes, hakati impeeriumi sisevaenlasteks pidama. Avalikkus
Rooma-käsitöö areng, kauba elavnemine. Keskmine-üksikud rikkad, matusepaigad, aardeleiud. Viikingiaeg-linnuste ehitamine, külade kujunemine. Hilisrauaaeg- talirukki kasvatamine, tihe kaubavahetus, kihelkondade liitumine maakondakondadeks. Vanimad säilinud raudesemed on ehtekatked. *baltisakslased impeeriumi teenistuses Peeter esimene oli huvitaud impeeriumi teenistus sõjanduses, riigivalitsemises, majanduses ja diplomaatias. Ta oli äärmiselt oluliseks kaadrireserviks ning ta tegi kõik mis suutis et meelitada inimesi teenistusse astuma. Kõige silmapaistvam ohvitser oli Barclay de Tolly. Olulist rolli etendasid baltisakslased vene impeeriumi diplomaatilises teenistuses ning kõrgametnikkonnas. Enamik valitsejaid teotas baltisakslasi kuna nad olid isevalitsusele lojaalsed ning sellist pühendamist hinnati kõrgelt. 19 sajandi teiselpoolel hakkas baltisakslaste positsioon vene ühiskonnas nõrgenema sest neid hakati riigi sisevaenlasteks pidama.
1945 a suveks oli Punaarmees 11,4 milj meest, 1947 a-ks demobiliseeriti 8,6 miljonit. Oli korraldusliku poole pealt vaadatuna väga mastaapne protsess. Võimude poolt vaadatuna ei tähendanud vaid sõjaväe rahu tingimustesse üle viimist, vaid teisalt selle protsessiga püüti lahendada ka teisi küsimusi- kõige olulisemaks oli kaadri küsimuse lahendamine. Sõja järel paljud tsiviilametikohad olid tühjad, oli vaja täita, peamiseks kaadrireserviks said demobiliseeritud. Kui inimene sõjaväest vabastati, polnud tal vaba voli minna, kuhu tahtis, aga see oli võimude poolt juba ette ära määratud. Võõrsile sattunute sundrepatrieerimine- Sõja ajal oli välismaale sattunud miljoneid NSVL kodanikke, oli tegemist tsiviilisikute ja sõjaväelastega. Ametlikel andmetel oli sõja järel neid inimesi kokku 6,8 milj, kellest 4,8 olid tsiviilisikud ja u 2 milj sõjaväelased. NL
annaabi.ee 
