astunud. See kõik on tegelikult meie alateadvus, tähelepanu suureneb pisidetailidele, mis meid hirmutavad tihti mõttetult. Meie psüühikat mõjutavad reaalsed ja paranormaalsed tegurid, millest oleme kuulnud lugusi või näinud filme. Pimedus võib olla meeldiv oma rahu ja vaikusega, aga siiski kujutleme alatihti üksi pimedas linnaosas või paksus metsatukas kõndides nurga või puu tagant välja hüppavat monstrumit, pätti või sarivägistajat. Kaabakate ja väärastunud elumõtlemisega isikute kui reaalsete tegurite olemasoluna ühiskonnas on meie hirm põhjendatud. Pahatihti kuuleme- näeme raadiost või televiisorist krimiuudiseid, kus räägitakse päriselt sündinud kohutavaid lugusi. Tänapäeva ühiskonda peetakse küll tolerantseks, aga ometi leidub nö inimkiskjaid, kes peavad end jumalateks, tundes rõõmu või rahuldust piiritust ülemvõimust ja sadistlikust anarhiast kaaskodanike vastu
Reaalselt oli teenistuses kõigest 1600 meest, neist pooled mobiliseeritud ohvitserid ja sõjaväeametnikud . 1. detsembril käivitunud sundmobilisatsiooni ei tõotanud esialgu midagi paremat- mehed kas ei ilmunud mobilisatsioonipunktidesse, läksid pärast registreerumist kodudesse laiali või deserteerisid otse rindelt. Mitte asjata ei kirjutanud 1. diviisi ülema kindralmajor Aleksander Tõnisson 30. novembril: „ Seimanni grupis on umbes 300 meest, nendest 100 meest korralikkusi. Teised- kaabakate kari, kes iga silmapilk laiali jooksta võib. Suur hulk komisjonides vastu võetud mehi on laiali jooksnud- osalt teel Narva, osalt sääl. Need mehed laotavad igasugusi hirmujuttusi ja süüdistusi laiali...“ Tegemist ei olnud ainult kindral Tõnissoni pessimismiga, analoogse pildi Vabadussõja algusest annavad ka mitmed mälestusraamatute autorid. Kõikjal kinnitatakse, et algusperioodil oli
rohket päeva. #5 Neenu on kodus piiblit lugemas ja nuttmas Aat Elmele kes oma uut piibu imetleb. Algul ei saa eit aru, et vanake kes tarast sisse astub on Ekke mitte teejuhiseid otsiv võõras. Ekke hämmalduseks on Neenu äärmiselt rõõmus ja koos Aadu abiga saunatab, toidab ja riietab Ekke nagu see oleks laulatusele minemas. Neenu oli kahetsenud seda, et pojale ei olnud lihuniku makstud rahast Ekkele midagi andud ega muretsenud kuidas too koju saab ning äkki on ta kaabakate või joodikute punti liidatud ning nüüd lamab kuskil kraavis või kõrtsis pingil poolsurnult tühja kõhuga. Hiljem hakkavad kaks jutustama ja Ekke pajatab kuidas ta oli masse üles küttnud ning kuidas teda oli väidetavalt kättega tahtud koju kanda imetlemisväärse etenduse pärast. Samuti räägib ta eidele kuidas Toomast tillist tõmmati, eit ise pajats kuidas ühel tormisel päeval kaugelt maalt võõras laev vrakkiks oli end sõitnud. Muidu vaene
oma napi tagavara ja halastamatu nälg sundis mind tegutsema. Olgugi, et vastu tahtmist, pidin ma minema ehitusele. Mäng kordus uuesti. Finaal oli samasugune nagu esimesel korral. Mäletan, et minus toimus sisemine võitlus: kas need on siis tõepoolest inimesed, kas nad on siis väärilised kuuluma suure rahva hulka? Piinav küsimus! Sest kui vastata sellele küsimusele jaatavalt, siis võitlus rahvuslikkuse eest lihtsalt ei tasu vaeva ja neid ohvreid ära, mida selliste kaabakate eest peavad tooma parimad inimesed. Kui aga vastata sellele küsimusele eitavalt, siis selgub, et meie rahvas on inimeste poolest liialt vaene. Neil päevil näis mulle, et see inimmass, keda ei saa isegi lugeda rahva poegade hulka, kasvab ähvardavalt nagu laviin ja see kutsus minus esile suure rahutusetunde. Hoopis teiste tunnetega jälgisin ma nüüd Viini tööliste massidemonstratsiooni, mis neil päevil mingil põhjusel toimus
annaabi.ee 
