Mitmeaastastest liblikõielistest heintaimedest kasvatatakse meil punast, roosat ja valget ristikut, hübriid ja sirplutserni ning viimasel ajal ka ida-kitsehernest ja harilikku nõiahammast, ülejäänud liigid on levinud rohkem looduslikel rohumaadel nagu harilik- ja aedhiirehernes, humal lutsern, aasseahernes. Liblikõielistel heintaimedel on enamasti arenenud sammasjas peajuur, millest lähtuvad tugevad juureharud, mis omakorda harunevad niitjateks juurteks. Liblikõieliste juured tungivad üldiselt sügavamale mulda kui kõrreliste heintaimede juured, kuid liikide vahel esineb selles osas suuri erinevusi. Punane ristik Punane ristik (Trifolium pratense) on püstiste või tõusvate 20-70 cm pikkuste vartega puhmikuline niidutüübiline liblikõieline heintaim. Sammasjuur hargneb mullapinna lähedal ja juureharud tungivad kuni 1,5 m sügavuseni
jp läikivad. Paljunemisviis: eostega Tunnus: kõverdunud tipp, punakas vars, kasvab peaaegu kõikjal. Nimetus: Punane ristik Kuulub sugukonda liblikõielised, klassi kaheidulehelised ja hõimkonda õistaimed. Juur: Sammasjuur hargneb mullapinna lähedal, juureharud tungivad kuni 1,5 m sügavuseni. Vars: 20...70 cm pikkused, tõusvad Leht: valge V-kujuline märgis, karvane, lehe alumine http://www.oilseeds.ee/sites/defa külg ei läigi. ult/files/styles/large/public/produ cts/punane_ristik.jpg? Õis: Roosakad, punakad, ümarad (nutt) itok=7LBKSr47
mullatoitainete järele on suhteliselt sarnased ning seega on võitlus nende ressursside kättesaamise pärast paratamatu. Seetõttu määrabki taimede, nii liigikaaslaste kui ka erinevat liiki isendite, ruumiline jaotus keskkonnas, milliseks kujuneb antud elupaigas ressursside kättesaadavus. Teisisõnu selle, millised on konkreetse koosluse sisesemised konkurentsisuhted. (Sepp 2011) Isegi juhul, kui taimed kasvavad koosluses hõredalt, on erinevate taimede osad: juureharud, oksad, võsud jne, vahetuteks naabriteks teiste taimede samatasandi osadele. Tiheda taimkatte korral kujuneb oluliseks vastastikkuse vältimise, vabade kasvupiirkondade otsimise, st efektiivse asustamise mehhanismid. Kui taimed kasvavad väga tihedalt koos, viib ühe naabri vältimine tavaliselt teise naabriga konkurentsi suurenemisele, st naabrist eemale kasvamine ei osutu enam kasulikuks, sest konkurente on igas ilmakaares
(2...8 %) võrreldes hästi kuivendatud alaga. Hapniku puudumise tõttu ei tungi taimejuured soos põhjavee piirkonda, vaid jäävad mulla pindmisse horisonti, kuhu õhu juurdepääs on parem. Seetõttu on liigniiskuse all kannatavatel kasvukohtadel taimede juurestik teistsugune kui samadel taimedel neile optimaalsetes kasvukohatingimustes. Neil arenevad ainult külgjuured, mis on horisontaalse levikuga, kusjuures peenemad juureharud kasvavad ülespoole, tõustes rabadel isegi maapinnani. Kuna pindmised turbakihid on taimetoitainete poolest vaesed, peavad eespool kirjeldatud juurekava arenguga taimed rabas leppima ainult õhukeses pindmises turbakihis leiduvate toitainetega. Sellest tingituna kannatavad taimed liigniiskes kasvukohas peale õhupuuduse ka toidupuudust Pindmise turbakihi lagunemine suurendab kuivendatud soodes puude juurestussügavust ning metsa tormikindlust
pindmisse horisonti, kuhu õhu juurdepääs on parem. Seetõttu on liigniiskuse all kannatavatel kasvukohtadel taimede juurestik teistsugune kui samadel taimedel neile optimaalsetes kasvukohatingimustes. Juurte positiivne geotropism läheb soodel kasvavatel puudel üle negatiivseks geotropismiks, mis on eriti ilmne rabas kasvavatel mändidel. Neil arenevad ainult külgjuured, mis on horisontaalse levikuga, kusjuures peenemad juureharud kasvavad ülespoole, tõustes rabadel isegi maapinnani. Kuna pindmised turbakihid on taimetoitainete poolest vaesed, peavad eespool kirjeldatud juurekava arenguga taimed rabas leppima ainult õhukeses pindmises turbakihis leiduvate toitainetega. Sellest tingituna kannatavad taimed liigniiskes kasvukohas peale õhupuuduse ka toidupuudust. Pindmise turbakihi lagunemine suurendab kuivendatud soodes puude juurestussügavust ning metsa tormikindlust
annaabi.ee 
