ilmunud populaarteadusliku iseloomuga väljaanne "Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on" (1848-49), järgnesid "Ma ja Merrepiltid" (I 1850, II 1857, III 1861), "Ristisõitjad" (1851), "Lühhikenne öpetus terwissw hoidmissest" (1854), "Sippelgas" II (1861), hiljem lisandus veel arstlik käsiraamat "Kodutohter" (1879). Nende töödega püüdis Kreutzwald avardada lugejate silmaringi, levitada teadmisi ja arendada iseseisvat mõtlemist. Valgustuslikke eesmärke järgis ta ka jutuloomingus, seejuures tagurluse ja vaimupimeduse vastu rakendades satiiri ning allegooriat. Eesti rahvaluule kohta avaldas Kreutzwald kirjutisi teaduslikes väljaannetes, abistas A. H. Neusi tema publikatsioonide juures ja kommenteeris Forseliuse-Boeckleri teost eesti rahvausundist ning kombestikust "Der Einfältigen Ehsten...". Rahvaluulet käsitas ta rahvusliku kirjandusloomuliku alusena. 4 ,,Kalevipoja" eepose sünd 19
Tartu 1850; Lisaks 2 salatrükki, 6. tr. Tartu 1922, 7. tr. Tln. 1953, 8. tr. 1974; peamiseks eeskujuks Goethe "Reineke Fuchs"). Eraldi väljaannetena ilmusid veel "Paar sammokest rändamise-teed" (Tartu 1853, 3. tr. Tartu 1922; osalt Jean Pauli motiividel) ja "Kilplaste imevärklikud [...] jutud ja teud" (Tartu 1857, 2. tr. 1878, 3. tr. 1903, 4. tr. 1923; G. O. Marbachi rahvaraamatu "Schildbürger" j.). Valgustuslikke eesmärke järgis ta ka jutuloomingus, seejuures tagurluse ja vaimupimeduse vastu rakendades satiiri ning allegooriat. Eesti rahvaluule kohta avaldas Kreutzwald kirjutisi teaduslikes väljaannetes, abistas A. H. Neusi tema publikatsioonide juures ja kommenteeris Forseliuse-Boeckleri teost eesti rahvausundist ning kombestikust "Der Einfältigen Ehsten...". Rahvaluulet käsitas ta rahvusliku kirjandusloomuliku alusena. "EESTI RAHVA ENNEMUISTSED JUTUD" Ka K
19. sajandi menukamaks sentimentaalsemaks rahvaraamatuks kujunes Kreutzwaldi vahendatud ,,Wagga Jenowewa ajalik elloaeg" (1842). rahvavalgustuslikult oluline veel ,,Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on" (1848-1849) sisaldades lugemist kosmosest, aurulaevadest, raudteest, võõrmaadest, taimedest. Lisaks rahvavalgustuslike ja õpetlike raamatutena avaldas veel ,,Ma- ja Merrepiltid" (1850-1861 I-III), ,,Sippelgas" (1861 II). Jutuloomingus tugevama osa moodustavad kalendrites ilmunud allegoorilis-satiirilised jutud. Teise rühma moodustavad romantilised ja olustikulis-realistlikud jutud. Luuleloomingust kerkivad esile rahvaluuletöötlus, hilisemast oluline elamuslik pühendusluuletus Koidulale. Rahvajuttude töötlemist alustas 1840. aastal. Eesti proosa arengut peegeldavaks teoseks 43 muinasjuttu ja 18 muistendit sisaldav esinduslik kogu ,, Eestirahva Ennemuistsed jutud" ,,Kalevipoeg" - Kreutzwald tegi Faehlmanni idee teoks
"Ma ja Merrepiltid" (I 1850, II 1857, III 1861; 2., parand. tr. 1882), "Ristisõitjad" (1851), "Lühhikenne öpetus terwissw hoidmissest" (1854, 3. tr. 1869), "Sippelgas" II (1861), hiljem lisandus veel arstlik käsiraamat "Kodutohter" (1879, 4. tr. 1900; kõik Tartu). Nende töödega püüdis Kreutzwald avardada lugejate silmaringi, levitada teadmisi ja arendada iseseisvat mõtlemist. Valgustuslikke eesmärke järgis ta ka jutuloomingus, seejuures tagurluse ja vaimupimeduse vastu rakendades satiiri ning allegooriat. Eesti rahvaluule kohta avaldas Kreutzwald kirjutisi teaduslikes väljaannetes, abistas A. H. Neusi tema publikatsioonide juures ja kommenteeris ForseliuseBoeckleri teost eesti rahvausundist ning kombestikust "Der Einfältigen Ehsten...". Rahvaluulet käsitas ta rahvusliku kirjandusloomuliku alusena. "KALEVIPOEG"
annaabi.ee 
