sünnipäevaks oma pisemale õele Anule. Kaltsunukk on nagu väike laps – rõõmus, uudishimulik, kohati hulljulge, vahel mõtlik ja nukkergi. Sipsik satub koos Anuga kaasahaaravatesse seiklustesse; koos käiakse katusel ja ujumas, õpitakse sukeldumist, sõidetakse taksos, ollakse üksi kodus jm. Kirjanik tabab hästi väikse lapse mõtte- ja tundemaailma erisugustes situatsioonides. Kui peamiselt on jutukestes just Anu see, kes seletab Sipsikule "elutõdesid", nö kasvatab teda, siis viimane peatükk toob muutuse. Sipsik tabab end mõttelt, et kui Anu suuremaks sirgub, ei tahagi ta enam temaga mängida. Ta palub Anu, et see ei unustaks teda, vaid asetaks ta mõnesse tühja kingakarpi, kust Anu ta vahel, kasvõi juba suure tüdrukuna, vahel välja võtaks ja meenutaks nende ühiseid seiklusi – sedasama katuselkäiku, ujumist jne.
Kuidas toetavad autori teksti? Kas pilt jutustab lisaks mingit oma lugu? Kas pakub lisadimensioone? Kui teksti ja piltide autor on sama inimene (nn autoriraamat), siis kuidas sel juhul tekst ja pilt suhestuvad? -zanr: Lastekirjandus, muinasjutt -Süzee: Sipsik on riidest nukk, kelle Mart õmbles oma õele Anule sünnipäevaks. Esmapilgul oli Sipsik päris tavaline mänguasi, kuni ühel päeval hakkas ta rääkima. Sellest hetkest alates olid Anu ja Sipsik lahutamatud. Kui peamiselt on jutukestes just Anu see, kes seletab Sipsikule "elutõdesid", n-ö kasvatab teda, siis viimane peatükk toob muutuse. Sipsik tabab end mõttelt, et kui Anu suuremaks sirgub, ei tahagi ta enam temaga mängida. Ta palub Anu, et see ei unustaks teda, vaid paneks ta mõnda tühja kingakarpi, kust Anu ta vahel, kasvõi juba suure tüdrukuna, vahel välja võtaks ja meenutaks nende ühiseid seiklusi sedasama katuselkäiku, ujumist jne.
Kunderi enda kirjutatud lastejutud ilmusid kahes kogus: "Laste raamat" (1884) ja "Lu'ud lastele" I ja II osa (1885-1888). o J.Kunderi lastejutukogud sisaldavad peale ilukirjanduslike palade veel rahvalaule, katkendeid "Kalevipojast", jutustusi keisritest, keda on kujutatud heade ja lahketena, kohalikest eesti tegelastest (nt Jaan Adamsonist) ja "Laste raamatu" lõpetuseks on koguni ära toodud Meie Isa palve. o Jutukestes peegeldub ilmekalt omaaegne kasvatusprogramm. o Juttudes sobitab kokku materialistlikku maailmakäsitlust ja idealistlikku filosoofiat (nt "Liblikas" kuidas liblikas areneb vastsest ning jumal on selle ime autor). o Olulised olid need lood, kus jutustatakse laste ja nende vanemate igapäevasest elust või loodusest ("Ellerhein"). o Kirjanik püüab mõista laste käitumist ning psühholoogiliselt põhjendada
sünnipäevaks oma pisemale õele Anule. Kaltsunukk on nagu väike laps rõõmus, uudishimulik, kohati hulljulge, vahel mõtlik ja nukkergi. Sipsik satub koos Anuga kaasahaaravatesse seiklustesse; koos käiakse katusel ja ujumas, õpitakse sukeldumist, sõidetakse taksos, ollakse üksi kodus jm. Kirjanik tabab hästi väikse lapse mõtte- ja tundemaailma erisugustes situatsioonides. Kui peamiselt on jutukestes just Anu see, kes seletab Sipsikule "elutõdesid", nö kasvatab teda, siis viimane peatükk toob muutuse. Sipsik tabab end mõttelt, et kui Anu suuremaks sirgub, ei tahagi ta enam temaga mängida. Ta palub Anu, et see ei unustaks teda, vaid asetaks ta mõnesse tühja kingakarpi, kust Anu ta vahel, kasvõi juba suure tüdrukuna, vahel välja võtaks ja meenutaks nende ühiseid seiklusi sedasama katuselkäiku, ujumist jne.
a valikkogus avaldatud ,,Järelpõiming", mis koondas luuletaja kaheksanda ja üheksanda elukümnendi luulelõimi. Lihtsais sundimatuis värssides elab edasi igatsus kadunud südamekodu järele. Proosa. Veel suuremal määral kui luule, juurdub Anna Haava jutustav toodang lapsepõlvekodu kekskonnas, talupojaühiskonna tõekspidamiste tüüpides ja keeles. ,,Lainete" värsinovellid ja humoreskid ei jõudnud ammendada kirjaniku südamelähedast ainet ja see sadestus kergelt kujus võtvais jutukestes, mis liitusid proosaraamatuks ,,Väikesed pildid Eestist"(1911). Ilma nõudliku valikuta on siia koondatud erisuguse tasemega üksteist pala. Sümpaatse ning lootustandva teosena meenutati ,,Väikesi pilte" veel aastakümneid hiljem ja kirjanikul soovitai oma mälestuste kirjapanemist jätkata. 30-ndate aastate keskel püüdiski Haava anda lisa samas laadis, kuid segavask teguriks sai kontsentratsiooni nõrkus. Mälestustekangas valgus laiali kõrvalistesse üksikasjadesse ja
Kaltsunukk on nagu väike laps – rõõmus, uudishimulik, kohati 6 hulljulge, vahel mõtlik ja nukkergi. Sipsik satub koos Anuga kaasahaaravatesse seiklustesse; koos käiakse katusel ja ujumas, õpitakse sukeldumist, sõidetakse taksos, ollakse üksi kodus jm. Kirjanik tabab hästi väikse lapse mõtte- ja tundemaailma erisugustes situatsioonides. Kui peamiselt on jutukestes just Anu see, kes seletab Sipsikule "elutõdesid", nö kasvatab teda, siis viimane peatükk toob muutuse. Sipsik tabab end mõttelt, et kui Anu suuremaks sirgub, ei tahagi ta enam temaga mängida. Ta palub Anu, et see ei unustaks teda, vaid asetaks ta mõnesse tühja kingakarpi, kust Anu ta vahel, kasvõi juba suure tüdrukuna, vahel välja võtaks ja meenutaks nende ühiseid seiklusi – sedasama katuselkäiku, ujumist jne.
annaabi.ee 
