Kuuno, kes nägi võimalust tütarlapsega omaette jääda. Noored vestlesid ja õppisid teineteist paremini tundma. Kui Kuuno märkas hirve ja Emiilia teda loomale järgnema julgustas, jäi ta üksi jõe äärde ja meenutas vanu aegu. Olid nad ju ammu- ammu Jaanuse ja Oodoga siin mängimas käinud. Ta mõtles, et mis võiks Jaanusest saanud olla. Märkamatult jõudis Emiilie Jaanuse koduni. Ta nägi Jaanust aias raamatut lugemas. Mõlemad olid kohmetud üle pika aja kohtudes. Varsti nad juba jutlesid nagu vanasti. Paratamatult läks jutt ka eestlaste olukorrale ja nende rõhujatele. Emiilia küsis Jaanuselt, et kas noormees ka tema isa ja venna ja võib- olla ka Emmi enese vastu kätt oleks valmis tõstma. Jaanus oli tütarlapsele vastamisega päris kimpus. Õigust ei tihanud ta öelda, see oleks olnud Emiilia suhtes liiga julm. Olukorra päästis rüütel Kuuno, kes tuli Emiiliat juba otsima. Noored jätsid kiiruga hüvasti. Jaanus mõtles juhtunu üle veel pikalt.
Mõlemad pereisad, kummitas pidev ebaedu neil kunagi ei vedanud. Pantelone dünaamiline, doktor aga staatiline. Tema maski põhiroll oli kõne. Võis lõputult lobiseda, filosofeerida jne. Oli harva elukutselt arst, arst tegelaste nimekirjas eraldi. Doktor oli kui õpetlane, õpetuse paroodia. Elukutselt pigem jurist. Parodeeriti õpetatust kui sellist. Pologna maski kandis, sest Polognas oli kuulus ülikool, mille õpilastel puudus rakendus ja nad hulkusid lihtsalt tänavatel ringi ja jutlesid tänavatel. Erinevaid nimesid võis kanda. Tema trikiks oligi tema efektne naljakas monoloog. Riietus oli tavaliselt üleni must, valge krae ja tohutu laiaäärne kübar. Vöö vahel võis anda mitmesuguseid esemeid (mõõk, pistoda, paberirull vms), mask mis kandis aind ülemise näopoole. Zannid: tulenes itaalia Giovannist. Temas ei olnud karikatuurseid toone, publik tundis suurt sümpaatiat ja elas kaasa. Kaval, laveerimisoskus, intriigioskus. Alati võidutses. Võis välja tuua enda
Eriti üllatasid kaaslasi meie neli sõpra: nad sõitsid külg külje kõrval koos, pilgud sünged ja pead longus. Ainult Athos tõstis aeg-ajalt oma laia laupa, ta silmis välgatas, kibe naeratus libises üle ta huulte. Siis langes ta uuesti mõttesse nagu ta kaaslasedki. Niipea kui eskort jõudis mõnda linna ja kuningas oli saadetud peatuskohta, läksid neli sõpra kas endi poole või mõnda kõrvalisse kõrtsi, kus nad ei mänginud ega joonud, vaid jutlesid tasasel häälel, jälgides hoolikalt, et keegi neid ei kuulaks. Ühel päeval, kui kuningas oli peatunud teel, et röövlinde küttida, ja neli sõpra olid läinud nagu tavaliselt maantee-äärsesse kõrtsi, selle asemel et osa võtta jahist, peatus kõrtsi ukse juures mees, kes tuli tuhatnelja La Rochelle'ist. Ta tahtis juua klaasi veini ja heitis pilgu kõrtsituppa, kus istusid laua taga neli musketäri. «Hei, härra d'Artagnan!» hüüdis ta. «Kas see ei ole mitte teie, keda ma seal näen
,,Arvasite tõesti, et ma miljoni eest...?" küsis Slopasev. ,,Jumala eest, arvasin," vastas Voitinski. ,,Miljoni eest panen kooli kinni?! Kas teate, mis ma teile ütlen, Ivan Vassiljevits: teie olete suurem siga kui mina, muidu te oma parimast sõbrast seda ei usuks. Teie olete suurim siga, keda ma kunagi näinud." ,,Jumala eest, suurim, keda te näinud," naeris Voitinski kõõksuvalt. ,,Igavene siga!" ,,Igavene!" piiksus Voitinski. XI. Nõnda jutlesid need kaks head sõpra pead parandades, kui Indrek istus oma ametikohuste tõttu all suures toas laua ääres, kus pidi vastu võtma võõraid, kui need juhtusid tulema, ja õppima ladina keelt, nagu härra Maurus armastas öelda. Aga kuis õppida, kui kõrvaltoas ukse taga harutatakse nii tähtsaid küsimusi ja kui kuulda on peaaegu iga sõna! Härra Maurus käis ümber nagu möirgaja lõukoer või kavalalt hiiliv rebane. Oli selgesti näha, et
annaabi.ee 
