seda, mida me teame, teame oma kogemuse põhjal. Õiguse ajalugu tegeleb kunagi eksisteerinud õiguskordadega. Jurisprudents analüüsib objektiivset õigust ja kehtivaid õigusnorme. Õiguse sotsioloogia pöörab tähelepanu õiguse eksisteerimise tingimustele. Õiguse filosoofia tegleb õiguse põhimõttega ja seda sageli nimetatakse õigustotsivaks teaduseks. Õiguse teooria tegeleb õigusnormide kehtivuse põhjendamisega ja selle kehtivuse piiridega. ta on teoreetiliseks baasiks jurisprudentsile. Õiguse alajaotused kitsamas mõistes ongi õ. teadus. 6. Õiguse idee koosneb 3 põhielemendist: õiglus õiguslik garanteeritus eesmärgipärasus Õiglus on inimeste kooselu põhiväärtus. Täiuslik definitsioon puudub tänase päevani. Aga on jõutud järeldusele, et õiglus ei esita õigusele nõuet ,,igaühele võrdselt", pigem on see nõue ,,igaühele oma" Õiguskord sisaldab kahte liiki õiglust: võrdsustavat (ius commutativa) ja
2) Õiguse ajalugu Teadus õigusest, mis tutvustab kunagi eksisteerinud riikide õigust. 3) Jurisprudents Tegeleb kehtiva õigusest, analüüsib (õigusdogmaatika) objektiivset õigust ehk kehtivat õigust. 4) Õiguse sotsioloogia Pöörab tähelepanu õiguse eksisteerimise tingimustele. 5) Õiguse filosoofia Tegeleb õiguse mõttega, et mis see õigus üldse on. 6) Õiguse teooria Tegeleb õigusnormide kehtivuse põhjendamisega ja selle kehtivuse piiridega. See on teoreetiliseks baasiks jurisprudentsile. Õigusteadus on teadus õigusest, mis selgitab kehtivate normide sisu, töötab välja põhimõtted, doktriinid, mida saab kasutada positiivses õiguses. (Kehtivas õiguses) Õigusteadus hõlmab kõiki teisi teadusi õigusest. 6. Õiguseidee. Õiguse idee koosneb kolmest põhielemendist: õiglusest, õiguslikust garanteeritusest ja eesmärgipärasusest. Õiglus on inimeste kooselu põhiväärtus. Põhimõtteliselt sisaldab õiguskord kahte liiki õiglust: võrdsustav ja jaotav
õigusõpetuses mõistmise taseme saavutamist, mida ühelt poolt võib iseloomustada kui ajaloolis- ühiskondlikku käsitlust (teooriat õigusest) ja teisalt kogemusel ning uurimisel baseeruvat kehtiva õiguse tundmaõppimiseks mõeldud kogemusteadust (õiguse teooria e üldine õigusõpetus). Brusiin jt tõid teoreetilisse mõtlemisse arusaama teooria ja praktika ühtsusest. Paradigmavahetus nõuab õigusmõtlemiselt selget vahetegemist juriidilise mõtlemise (s.t praktiku mõtlemise) ja jurisprudentsile omase mõtlemise vahel. Ta kaitses seisukohta, mille järgi õigus on ühiskondades samane, mitte lähtudes tema sisust, vaid lähtudes tema struktuurist. Selliseid ühiskondi ei tohi samastada riiklikult organiseeritud ühiskondadega. Õigus kui juhtnöör struktureerib inimkäitumise kõik sotsiaalsed suhted ja ühiskondlikud institutsioonid. Brusiini käsitlus ja õiguse olemusest arusaamine seisneb selles, et kuigi algselt tuleb õiguses näha
Õ sotsioloogia pakub siin abi uurides süstemaatiliselt õiguse jaoks olulisi elulisi asjaolusid. Õigussotsioloogial on oluline tähendus õiguse erinevatele valdkondadele. Seos õiguspraktikaga ilmneb ühiskondlike tingimuste ja õigusnormide vastastikuses mõjus (kohtunik ei pea mitte üksi õigusest terviklikku ülevaadet omama, vaid mõistma ka reguleeritavate ühiskondlike suhete tegelikku tähendust). Seos jurisprudentsiga avaldub aga selles, et õigussotsioloogia võimaldab jurisprudentsile adekvaatsemat ja terviklikumat pilti ühiskonnast ja õiguse rollist selles, mida arvesse võttes saab õigusteadus omakorda adekvaatsemalt areneda. Vähemalt ideaalis peaks eksisteerima ka tihe seos õigusloome ja õigussotsioloogiliste uurimuste vahel. Tänases Eestis see paraku nõnda ei ole. Õigussotsioloogia põhiprobleemid Õigusteaduse metodoloogia. Narits, lk 11 jj Õigussotsioloogiline tunnetusviis
annaabi.ee 
