vahel konkordaat. Napoleoni arutluskäik kajastus 1790. Aastal Inglismaal ilmunud konservatismi kuulsaima autori, riigifilosoof Edmund Burke'i teoses Reflections on the revolution in France. Riigikirik oli Burke'i arvates vabade kodanike jaoks möödapääsmatult vajalik, sest see kehastas inimestele võimu ja korda. Konkordaadiga sai Prantsuse uus poliitiline kord paavsti autoriteedi kaudu oma pühitsuse ja heakskiidu. Keegi ei võinud enam väita, et vabariik oli jumalatu ja paganlik. Paavst saavutas aga selle, et katoliku kirik kui enamuse kirik Prantsusmaal sai endale riigi toetuse. Viimane ei tähendanud riigiusuks saamist, vaid enamususuks kuulutamist. Kirik siirdus paavsti juhtumuse ja kohtuvõimu alla, kaotades oma vanad eesõigused ja maad (piiskopkondade arv vähenes) ning piiskoppide ametisse nimetamise õigus jäi Napoleonile. Riigi Esimese konsuli ees tuli kõigil piiskoppidel enne ametisse ordineerimist ja riigipalgale pretendeerimist anda riigile
Kui lähtume oma elus sellest metafüüsika teesist, siis avastame, et tegelikult me selle järgi ei ela. Me töötame, me sööme, me mõtleme, me tunneme, me plaanime, me loome kõike enese ümber. Jumala koht on vaid äärel, nii kaugel, kui me seda Talle lubame. Samamoodi loome oma vaimulikku elu, vormime oma palvet. Ja siin tohib siis Jumal meie ellu sekkuda, aga ka siin oleme meie lavastajad, kes ütlevad Jumalale, millist osa mängida. See on täiesti jumalatu tõelus. Meie oleme valitsejad ja Jumal on nurka surutud. Isegi kui oleme vagad, oleme keskpunktis meie oma vagadusega, mitte Jumal.1 1.6. Ennustamine unenäo abil Ennustamine pidavat toimuma une ajal ja lähtuma unenägudest - seda pole kerge halvaks panna ega ka tõsiselt võtta. Et kõik või vähemalt paljud arvavad, et unenägudel on mingi tähendus, siis loob see usu, nagu oleks juttu kogemusest, ja pole sugugi võimatu uskuda, et
sõnu nagu "inimõigus", "usuvabadus" "demokraatia". Me elame maailmas, kus väärtushinnangud on sama heitlikud kui mood. Oluline erinevus Jumalasse uskuva ja mitte uskuva inimese eetilises palges tuleneb sellestki, et Jumalasse uskuva inimese käitumist suunab teadmine, et kui ta ka teistele inimestele vahele ei jää siis Jumal ometi näeb kõike, mis ka salajas tehtud ja tasub varem või hiljem siin või sealpool surma. Jumalatu inimene arvestab üksnes teistele inimestele vahele jäämise võimalusega või et inimliku kohtu ette ei satuks. Seega kuivõrd tänapäeva maailmas, meie ühiskonnas, ei valitse enam üks ja ainus arusaam eetikast, siis tuleb meil leida õige käitumisviis paljude erinevate võimaluste hulgas. Üks võimalus on järgida kristlike-judaistlike eetika põhimõtteid, mille keskmes on sajandeid olnud kümme käsku. Meie maal hakati
· müüdid, mida räägiti inimkangelastest- rohkem. Osad ei puuduta mütoloogiat (Trooja sõda jne) Need põimuvad omavahel. Seotud on rituaalidega. Hetkel rõhk jumalamütoloogial Kreekas usk või religioon kui selline puudus, selleks ei olnud isegi vastavat sõna. Theos- jumal thea- jumalanna theous sebesthai- jumalaid austama theous nomizein- jumalaid austama tava kohaselt ehk riitusi läbi viima eusebia- jumalakartlikkus asebia- jumala mitteaustamine atheos- jumalatu entheos- jumalast täidetus enthusiasmos- jumalast täidetus hieros- püha hieron- pühamu hieros- preeser hierea- preestrinna hagios- püha mantis- õpetaja, see kes pühadust õpetab, ennustaja. Manteion- oraakel hiero-mantis- pühaduseõpetaja Mida kreeklased oma jumalatelt ootasid? Jumalad seisid inimlike normide eest. Selleks, et jumalaid saaks austada, tuli jälgida inimlike norme. Kui seda ei tehtud, järgnes karistus. Karistus tuli enne surma, siipoolsuses. Hiljem lisandus
annaabi.ee 
