aastate algul. Nende kõrvaldamine on Gorbatsovi reziimile suurim ja raskeim proovikivi. Kõi^i tänapäevaste standardite järgi on NSV Liit väga stabiilne maa. Järgmise viie aasta jooksul ei ohusta need raskused poliitilist süs teemi ning Kreml valitseb edasi ega varise veel ka majandus kokku. Siiski on 1980. aastate teisel poolel NSV Liidu sisepoliitika eesmärk kuhjunud vastuolud ületada, see avaldab kindlasti oma mõju NSV Liidu välispoliitilisele käitumisele ja rahvuslikule julgeolekupoliitikale. Mingil hetkel pöördub mõni arvukatest võimunõudleja-test poliitiliselt ebaküpsete ja kogenematute masside poole, et oma nõudmistele toetust leida. Kui midagi niisugust kunagi teoks saab, võivad sellel olla kommunistlikule parteile uskumatud tagajärjed: sest liikmeks olek on üldiselt tähendanud raudset distsipliini ja kuulekust, mitte komp- romisside ja kohanemise kunsti. Seetõttu, kui miski peaks kunagi lõhkuma partei kui poliitilise instrumendi ühtsuse
meetmed. Euroopa Ülemkogu on Euroopa Liidu ametlik Institutsioon, mille funktsioon on Lissaboni lepingu kohaselt ,,anda liidule selle arenguks vajalik tõuge ning määratleda selle üldised poliitilised sihid ja prioriteedid. Kuna Euroopa Ülemkogu liikmeteks on Euroopa Liidu liikmesriikide täidesaatvat võimu ja seetõttu on sellel suur mõju mitmetele olulistele poliitikavaldondadele, näiteks välis- ja julgeolekupoliitikale. Euroopa Ülemkogu saab mõjutada poliitika- ja õigusvaldkondade kavandamist, Euroopa Komisjoni koosseisu , Euroopa Liidu Nõukogu eesistumise roteerumist liikmesriikide seas, Euroopa Liidu liikmelisuse peatamist ja hääletamissüsteemide muutmist niinimetatud üleminekuaja klauslit kasutades. Euroopa Ülemkogu eesistuja on Euroopa Liidu kõrgeim esindaja välissuhetes ja Euroopa Ülemkogu kohtumiste juhataja. Lisaks esindab ta Euroopa Liitu välissuhetes, eelkõige Euroopa Liidu ühist
euroopalikud meetmed olukorra parandamiseks. Välis- ja julgeolekupoliitika Peame Euroopa Liitu ja NATO-sse kuuluva Eesti välis- ja julgeolekupoliitika peamiseks eesmärgiks riigi iseseisvuse ja sõltumatuse, põhiseadusliku korra ning rahva elujärje kindlustamist. See poliitika on osa suveräänsete riikide vahelistel lepingutel põhinevast Euroopa Liidu aktiivsest välis- ja julgeolekupoliitikast. 1. Eesti rahvuslik julgeolek ja riigikaitse tugineb meie riigi välis- ja julgeolekupoliitikale. Toetame kollektiivsete julgeolekupoliitiliste tegevuskavade väljatöötamist ning osaleme nende elluviimisel. 2. Toetame Euroopa julgeolekustrateegiat ning globaalset riikidevahelist koostööd rahvusvaheliste julgeolekuriskide vähendamiseks ja turvalisema maailma loomiseks. Euroopa kaitsepoliitikat tuleb arendada tihedas koostöös NATOga, mis loob eelduse edukaks võitluseks rahu ja inimkonna heaolu ohustava terrorismi, organiseeritud kuritegevuse ja
aluseid. Kõike seda käsitlebki õppeaine nimega "Euroopa Liidu alused ja institutsioonid". Aastatega on samas Euroopa Liit nii geograafiliselt laienenud kui institutsionaalselt edasi arenenud. Suurte raskustega jõuti 2009. aastal ratifitseerida nn Lissaboni leping, mis on sammuks kogu Euroopa Liitu haarava põhiseaduse poole. Paraku pole veel kõik Euroopa Liidu (EL) liikmesriigid täis otsustavust minna üle ühtsele välis- ja julgeolekupoliitikale. Ent toimunugi eeldab Maastrichti kolme samba süsteemist loobumist ja uutele tööpõhimõtetele üleminekut. Seda aga ikka veel konföderatiivse riikide ühenduse raames. 2008. aastal puhkenud globaalne finants-majanduskriis jättis rasked järelmid ka Euroopa Liidu liikmesriikide majandustesse. Eesti ja paljud teised liikmesriigid elasid läbi masu-perioodi ning hakkavad tasahilju sellest nüüd välja tulema. Eurotsooni mitmed riigid (eriti Kreeka,
annaabi.ee 
