NSVL haldusüksuse ENSV piiride muutmine ei saanud omada mingit mõju de jure edasikestva Eesti Vabariigi territooriumi ulatusele. Seoses sellega nimetati Eesti-Vene piirilepingu sõlmimiseni 2005. aastal Eesti idapiiri Eestis kontrolljooneks. Teoreetiliselt jäid nimetatud alad niikaua Eesti Vabariigi jätkuvalt okupeeritud territooriumiks. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis julgeolekuminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Poliitika tipnes EKP Keskkomitee VIII pleenumiga 1950. aastal, kui viidi läbi poliitiline puhastus Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati kodanlike natsionalistideks ja millega rahvuskaader ja nn. juunikommunistid (Hans Kruus koos Nigol Andreseni, Johannes Semperiga) kõrvaldati juhtivalt töölt ning asendati Venemaa eestlaste ja venelastega. Mitmed haritlased ning avaliku
Mingeid dokumente volinike määramise või instrueerimise kohta pole leitud, kuid Karotamme märkmetes leiduvad 1949. aasta 9. märtsi lehel märkused ,,KK liikmete instr", ,,50 kõnelejat (instr.)." ja ,,kõnelejate instrueerimine". EK(b)P KK ja Eesti NSV Ministrite Nõukogu volinikud 1949. aasta kulakute ja nõukogudevastaste elementide vabariigist väljasaatmisel: Arnold Meri - Hiiumaa, Arnold Green - Viljandimaa, Tehniline ettevalmistus Eestis koordineerisid küüditamist ENSV julgeolekuminister Boris Kumm ja NSVL RJM volinik Eesti NSVs kindralmajor Jermolin, kellele allus korraldusi täitev 12-liikmeline operatiivstaap. Eesti NSV Riikliku Julgeoleku Ministeeriumile (ENSV RJM) langes järgnevalt vastutus "Priboi" esimese osa eest, alustades nimekirjade koostamisest(Veebruaris 1949. Eestisse saabub NSV Liidu julgeolekuministeeriumi volinik kindralmajor Ivan Jermolin ning Eesti NSV riikliku julgeoleku ministrile Boris Kummile tehti teatavaks tema ülesanded. Julgeoleku
Oktoobri alguseks oli Punaarmee käes kogu Eesti mandriala, kuid saartel lahingud veel jätkusid. Viimased Saksa väeosad taandusid Sõrve säärelt alles 24. novembril. 1945. aastal oli Eesti NSV peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid üle 95% elanikkonnast. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis julgeolekuminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Poliitika tipnes EKP Keskkomitee VIII pleenumiga 1950. aastal, kui viidi läbi poliitiline puhastus Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati kodanlike natsionalistideks ja millega rahvuskaader ja nn. juunikommunistid (Hans Kruus koos Nigol Andreseni, Johannes Semperiga) kõrvaldati juhtivalt töölt ning asendati Venemaa eestlaste ja venelastega.
Saksamaa kui ka Nõukogude Liidu poolel kuni Teise maailmasõja lõpuni Euroopas. Edasi tegutses ka Vabariigi Valitsus eksiilis, mis aga ametlikku tunnustust üheltki riigilt ei saanud. 1945. aastal oli Eesti NSV peaaegu ainult eestlastega asustatud, kes moodustasid üle 95% elanikkonnast. Ainsaks ajalooliseks vähemusrahvuseks olid jäänud peipsivenelased. Sõjajärgsetel aastatel oli väga suur tegevusvabadus julgeolekuorganitel, mida Eestis juhtis julgeolekuminister Boris Kumm. Parteijuhiks sai aga Nikolai Karotamm. Poliitika tipnes EKP Keskkomitee VIII pleenumiga 1950. aastal, kui viidi läbi poliitiline puhastus Eesti NSV juhtkonnas, mille sõnavõttudes tembeldati kodanlike natsionalistideks ja millega rahvuskaader ja nn.juunikommunistid (Hans Kruus koos Nigol Andreseni, Johannes Semperiga) kõrvaldati juhtivalt töölt ning asendati Venemaa eestlaste ja venelastega
Hruštšov kohati tantsis. 1 märtsi hommikul Stalin ei tulnud oma toast välja, ei kutsunud enda juurde, nagu tavaliselt, teenijat. Ihukaitsjad muutusid murelikuks, kuid ei julenud ka ise omal algatusel Stalini ruumidesse minna, kartes viimase vihapurset. Alles õhtul leiti Stalini ruumidesse sisenemiseks sobiv ettekääne- värske post oli tulnud. Kui ihukaitsjad sisenesid, leidsid Stalini diivani eest põrandalt meelemärkuseta olekus, tõstsid ta diivanile ja helistasid kohe julgeolekuminister Ignatjevile, kes kiirkorras andis teate edasi Kremli juhtkonnale, kõigepealt saadi kätte Malenkov, kes helistas edasi teistele, otsustati üheskoos, et kohtutakse suvilas, et olukorda hinnata. Neliku kohale jõudmisel oli olukord delikaatne, keegi ei julenud Stalini juurde minna, ei teatud, mis seisus ta on. Kardeti, et kui pole midagi tõsist, Stalin on terve mõistuse juures jne, siis teda abitus olekus ei tohtinud ka lähikondlased näha. Leiti lõpuks, et tegelikult pole Stalinil midagi
annaabi.ee 
