kaseoksast lusikat või teha vanaema moodi pannkooke. Esimesed kaks võivad olla küll pisut ekstreemsed, arvestades, et õngega kalapüük on üksikindiviidile täitsa soodus. Viimane aga on täiesti suurepärane näide sellest, kuidas igapäevase elu üks olulisemaid aspekte, toidutegemine, on viletsasse unarusse jäetud. Elementaarseid oskuseid peaks iga endast lugupidav vanem andma lastele edasi, et ka nende tulevased Jukud ja Mannid saaksid mõnusa toidu lauale ja kõhu täis. Needsamad pärijad, kes võiksid üle võtta oma esivanemate traditsioone, pole ise piisavalt aktiivsed. Nina longus, saba sorgus kõnnitakse mööda tänavaid tühmilt ringi ja oma otsaesisest kaugemale ei nähta. Järjest enam sulandutakse halli massi, väärtushinnangud kipuvad väärastuma. Omada vägevat nutitelefoni või "Prada" käekotti on tõemeeli palju
atributiivses komponendis: venivillem, kubujuss, saksa Mihkel, sitavanka (vene Ivanist), onu Sam (ameeriklane) jne. Eesti mehenimedest on kujundiloomes sagedasemad olnud Ants, Jaan, Jaak, Mats ja Kusti (pudruants, ilmjaan, jupijaak, maamats, kõõmakusti), naisenimedest Kai, Leenu, Liisu, Mari, Triinu (räpakai, pläraläraleenu, piripilliliisu, salgumari, tuhkatriinu). Pärisnimi on kasutusel üldnimena ka sõnapaarides (Minnid ja Mannid, Jukud ja Jaanid) ning üksikult (koljat koljatikasvu mees, Juku poiss, laps). (Õim 2001B; Mäearu 2002) 7 Inimene > rahvuse esindaja. Need nimetused ei ole eriti sagedased: villis venelane, igavene juut, viimane mohikaanlane. Inimene > mütoloogiline olend. Sellisel kujundil on enamasti usundiline taust: tiibadeta ingel, ingel maa peal, vaene kurat, püstisaatan jne. Inimene > kehaosa
Väiksest aknast välja vaatab: Jänes jookseb kõigest väest, lävel seisma jääb. "Kopp, kopp, lahti tee, metsas kuri jahimees!" "Jänes, tuppa tule sa, anna käppa ka!" KEVADEL Viis Eesti rahvaviis, sõnad K.A.Hermann & P.Tekkel 1. Juba linnukesed väljas laulavad, kenad kasekesed kingul kohavad. Lumi on ju ära suland, talvekülm on mööda läind; lapsed, kes kui vangis eland pole ammu murul käind. 2. Orus ojakene voolab vulinal, hõbepilvekene heljub taeva all. Minnid, Mannid, Jukud, Tõnnid hüppavad nüüd rõõmuväes. Möödas kurvad talvetunnid, kena kevade on käes. NUKU HÄLLILAUL P.Üllaste 1. "Uinu, mu kallis lapsuke, hällis, uni on sulgend linnukse suu. Väsind su väiksed jalad ja käeksed...", nii laulis mulle emake ju. Refr.: Laulan nüüd sulle ka: uinu, hellake, sa! Laulan kui ema ma, une toon magusa! 2. "Uinu, mu kallis lapsuke, hällis, tuul mängib kannelt kastanipuus. Õrnalt sind hoian, hoolsalt sind valvan...", nii laulis mulle emake ju. Refr
oksal. (Õim 2001a: 558) 2. Fraseologism kui hulgasõnafraas Tegemist on selliste fraseologismidega, kus peasõnaks on kõnealune objekt ning laiendiks hulga- või mõõdunimisõna: nael sülti, kogu kupatus, viies vesi taari peal. 3. Fraseologism kui paarissõna (substantiiv + substantiiv) Sõnapaarid, mida kasutatakse isiku nimetustena on rajatud, kas vastandusele: Taavet ja Koljat; Tuli ja Vesi või samasusele: Mikud ja Mannid; Jukud ja Tõnnid, sukk ja saabas (Õim 2001a: 558). Fraseoloogilised isikunimetused on kujunenud kas keelelisel või keelelisel ja keelevälisel alusel. Esimesel juhul moodustavad fraseologismi sõnaühendid, mis on semantilise teisenduse käigus fraseologiseerunud (kärnane lammas, villis venelane), teisel juhul on fraseologismil nii keeleväline kui ka keeleline alus: halastaja samaariamees, Buridani eesel. Sellised nimetused jagunevad mitmesse rühma. (Õim 2001a: 558) 1
annaabi.ee 
