Kultuuripärandi tähtsusest (0)

Kultuuripärandi tähtsusest
Kultuuripärand , see on kõik meid ümbritsev, mis loodud enne meid või koos meiega. Selleks võib lugeda eelmisel päeval istutatud õunapuud tagaaias, mitmesaja aasta tagust kaluriretke Riia alla või vanaisa kätega ehitatud mehaanilist höövelpinki. Koos mälestustega loovad sellised pisidetailid meie ajajoonel üsna võimsa terviku. Kandes põlvest põlve pidevalt neid mälestusi ning teadmisi edasi, saamegi rääkida kultuuri, kui sellise, pärandamisest.
Kultuuripärandi tunnetamine ja mõistmine on oluline nii noortele kui ka vanadele. Selle tundmine annab meile mõista, kuidas meie rahvas tekkis ja arenes, kuidas me jõudsime siiani välja. Oleme läbinud muude rahvastega sarnaseid ajaetappe, põdenud samasuguseid haiguseid ja kannatanud ühtsete türannide all, kuid siiski - oleme erinevad. Meie pinnal on, ajaloolist tausta uurides, juhtunud erakordseid sündmuseid mida mäletatakse üle terve maailma. Ereda näitena võib välja tuua "päikese langemise maale" ehk Kaali kraatri tekkelugu . Seda on uurinud meie tuntud riigi- ja kirjamees Lennart Meri, kes oma raamatus "Hõbevalge" meie rahvuslikku identiteeti ja saamislugu süvitsi lahkab. Just selle raamatu abil võib mõni võhiklikkust üles näitav kodanik pisut rohkem juurdlema hakata selle üle, mis siin maal enne meie aegu toimunud on.
Noored, kes on meie keele, kultuuri, maa ja rahvuse edasikandjad tulevastele põlvedele, võõranduvad üha enam iseendist. Tänu tehnoloogia arengule on tahaplaanile jäänud oskused ja kombed, mis meie vanematele nii isikupärased ja hädavajalikud olid. Olen enam kui kindel, et suur osa tänapäeva noortest ei oska punuda kalavõrku, ihuda väitsaga kaseoksast lusikat või teha vanaema moodi pannkooke. Esimesed kaks võivad olla küll pisut ekstreemsed, arvestades, et õngega kalapüük on üksikindiviidile täitsa soodus. Viimane aga on täiesti suurepärane näide sellest, kuidas igapäevase elu üks olulisemaid aspekte, toidutegemine, on viletsasse unarusse jäetud. Elementaarseid oskuseid peaks iga endast lugupidav vanem andma lastele edasi, et ka nende tulevased Jukud ja Mannid saaksid mõnusa toidu lauale ja kõhu täis.
Needsamad pärijad, kes võiksid üle võtta oma esivanemate traditsioone, pole ise piisavalt aktiivsed. Nina longus, saba sorgus kõnnitakse mööda tänavaid tühmilt ringi ja oma otsaesisest kaugemale ei nähta. Järjest enam sulandutakse halli massi, väärtushinnangud kipuvad väärastuma. Omada vägevat nutitelefoni või "Prada" käekotti on tõemeeli palju olulisem, kui hoolitseda enda lähedaste eest ja huvituda oma ajaloost. On vaja näha enda ümber toimuvat - tegeleda tähtsate ideedega. Saja aasta pärast kedagi ei huvita, milline telefon inimesel oli. Põhiline on see, et igal indiviidil oleks oma lugu, mida jutustada. See lugu ei pea olema märkimisväärne või erakordne kõrvalvaataja jaoks aga ta peab erinema.
Oma esivanemate järgimisel tuleb arvestada, et nende sammude range järgimine ei pruugi inimest kaugele viia. Esmatarvilik on astuda sammude vahelt läbi, võttes iga pisikese astumisega kaasa tükikest neist ja liites juurde enda isikupära. Oleme sarnased, kuid olgem erinevad. Õppigem oma vanemaid austama, nende tegudest ja tahtmistest huvituma ning lõpuks lootkem ka oma järglastelt sarnast suhtumist , et saaksime oma vanaduspõlves öelda: "Küll mul läks ikka elus hästi!"
Rauno Maisa, IIIRE