võttis osa ka "Vanemuise" seltsi üritustest. 1872. aastal sai temast Eesti Kirjameeste Seltsi president. Lisaks rahvaluule kogumisele tegeles ta ka eesti keele ning kultuuri uurimisega. Hurda peateened on eesti rahvaluule kogumine ja teadusliku publitseerimise algatamine.Kogumisega alustas ta juba 1860. aastal, saades eeskuju "Kalevipojast" ja kodukoha pärandist. Pika eemal viibimise tagajärjena kaotas Jakob Hurt oma koha rahvusliku liikumise juhtpositsioonilt. Sellest hoolimata ei loobunud Hurt rahvusliku liikumisega tegelemisest. Tal oli suur mõju Eesti Üliõpilaste Seltsis ja 1884. aastal pühitses ta Otepääl Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuks sinimustvalge, millest sai 1924. aastal Eesti ametlik riigilipp. Jakob Hurda elutee jõudis lõpule 13. jaanuaril 1907.aastal Peterburis. Alates 1992. aastast antakse Jakob Hurda nimelist rahvuskultuuriauhinda. 1989. aastal püstitati talle Põlvasse mälestusmärk.
Kunst arenes tormiliselt ning muutus 50 aasta jooksul nii palju, kui seda oli enne teinud pea 400 aasta jooksul. Looduslähedasele ja realistlikule maailmaatele tekkis juurde teine, kunstniku eneseväljendusele, tema tunnetele ja meeleoludele toetuv vool. Sellisele väljendusrikkusele panid aluse postimpressionistid, kes olid omamoodi vahelüliks vana ja nn moodsa kunsti vahel. Sellist progressi kunstivallas vöib seletada tohutute muudatustega inimüõhiskonnas- kirik oli taandumas oma juhtpositsioonilt, teadusele oli avatud köik teed, ühiskond urbaniseerus ja moderniseerus peadpööritava kiirusega, moodi tulid erinevad parateadused, -religioonid ning arusaamad. See köik möjutas inimeste hingeelu, andis neile motivatsiooni kujutada seda, mida kunstnik ise tahab, mitte seda, mida ühiskond vöi religioon nöuab. Teravalt kajastusid kunstis ka ühiskonna valupunktid. Cubism on 20. sajandi kunstivool, mis hakkas kujunema Pariisis 1907. aastal Pablo Picasso ja Georges Braque'I töödes
kohanimedest, partiklitest ehk ja või ja muust sarnasest. Ta oli tegev ja F. J. Wiedemanni "Eesti-Saksa Sõnaraamatu" koostamisel ning andis ka 1893. aastal välja selle parandatud trüki. Tema peamiseks teeneks peetakse siiski rahvaluule kogumist ja selle publitseerimist. Kogumisega alustas ta juba 1860. aastal saades eeskuju "Kalevipojast" ja kodukoha pärandist. Pika eemal viibimise tagajärjena kaotas Jakob Hurt oma koha rahvusliku liikumise juhtpositsioonilt. Sellest hoolimata ei loobunud Hurt rahvusliku liikumisega tegelemisest. Tal oli suur mõju Eesti Üliõpilaste Seltsis ja 1884. aastal pühitses ta Otepääl Eesti Üliõpilaste Seltsi lipuks sinimustvalge, millest sai 1924 Eesti ametlik riigilipp. 1888. aastal algatas J. Hurt suure tervet Eestis hõlmava rahvaluule kogumise. Rahvaluule kogumise paremaks korraldamiseks avaldas ta teose "Paar palvid Eesti ärksamatele
ning muutus 50 aasta jooksul nii palju, kui seda oli enne teinud pea 400 aasta jooksul. Looduslähedasele ja realistlikule maailmavaatele tekkis juurde teine, kunstniku eneseväljendusele, tema tunnetele ja meeleoludele toetuv kunst. Sellisele väljendusrikkuselepanid aluse postimnressionistid, kes olidki omamoodi vahelüliks vana ja niinimetatud moodsa kunsti vahel. Sellist progressi kunsti vallas võib seletada tohutute muutustega inimühiskonnas- kirik oli taandumas oma juhtpositsioonilt, teadusele oli avatud kõik teed, ühiskond urbaniseerus ja moderniseerus peadpööritava kiirusega, moodi tulid erinevad parateadused.-religioonid, ning -arusaamad. See kõik mõjutas inimeste hingeelu, andis neile motivatsiooni kujutada seda, mida kunstnik ise tahab, mitte seda, mida ühiskond või religioon nõuab. Teravalt kajastusid kunstis ka ühiskonna valupunktid. Fovismi loetakse harilikult 20. sajandi moodsa kunsti esimeseks vooluks. Enamik foovidest oli
mépris“ (Godard, 1963) ja „Bande à part“ (Godard, 1964). Uue laine kuldvara hulka kuulub kindlasti ka Agnès Varda „Cléo de 5 à 7“ (1962) ja Claude Chabroli „Les bonnes femmes“ (1960). 1960ndate teisel poolel võis tajuda juurte juurest eemale triivimist nii Truffaut’ kui Chabroli loomingus ning ka Godard muutus oma vaadetes poliitilisemaks. Suurem killustumine leidis aset pärast 1968. aasta sündmusi, mil tõsteti mässu Henri Langlois’ Cinémathèque’i juhtpositsioonilt vallandamise vastu, boikoteeriti Cannes’i filmifestivali ning osaleti tudengite rahutustes eesrindel. Olenemata sellest, et Prantsuse uue laine juhtivad tegelased seejärel oma ühtsust tunnistasid, ei olnud see liikumine enam endine ega huvitunud samadest esteetilistest väärtustest nagu varem. 10 Nouvelle Vague: murrangu saabumine Prantsuse filmikunstis
annaabi.ee 
