Seda tööd jätkatakse 4-5 aasta jooksul, hiljem lühendatakse oksi vaid erandjuhtudel. Istutusaastal kärbitakse oksi astme võrra tugevamalt kui järgnevatel aastatel. Vähehargnevaid pikki oksi lõigatakse rohkem tagasi kui hästihargnevaid. Istutusele järgnevatel aastatel kärbitakse üheaastasi oksi enamasti nõrgalt või keskmiselt. Pärast lõikust peab võra tasakaalu jääma (ülemiste võraharude tipud peaksid olema alumistest kõrgemal ning juhtoksa tipp omakorda ülemise võraharu tipust 15-25cm võrra kõrgemal). Sama tuleb silmas pidada ka võraharude tipuokste kärpimisel. Okste tasakaalustamiseks tuleb üsna sageli ka kasvus ette jõudnud võraharusid sobiva kasvusuunaga kõrvalharudele tagasi lõigata, mittevajalikud oksad aga kõrvaldada. Võra kujundamise käigus tuleb valida õunapuule 6-7 soodsa asetuse ja suurema väljumisnurgaga (45-60) oksa vastavalt sordi kasvuiseärasustele. Esimesed kolm võraharu on
§ 5. Üldised kvaliteedinõuded istikule (1) Istiku võra kuju ja võrsete aastane juurdekasv peavad vastama antud liigi, sordi või vormi võratüübile. (2) Tüve ümbermõõt ja tugevus peavad olema vastavuses võra suurusega, et puu saaks kasvada ilma toestuseta. (3) Lehtpuuistiku kõrgus peab olema vähemalt 200 cm, okaspuuistiku kõrgus vähemalt 100 cm, v.a madalakasvulised dekoratiivvormid. Istiku kõrgust mõõdetakse juurekaelast juhtoksa tipuni (ladvani). Tlv 28.09.2011 m nr 112 , https://oigusaktid.tallinn.ee, Tallinna õigusaktide register 15.06.2013 lk 4 Avalikule alale puude istutamise kord (4) Poogitud taimel peab poogend olema alusega korralikult kokku kasvanud. (5) Külgoksad peavad jagunema ümber tüve ühtlaselt ning olema peenemad kui 1/3 tüve läbimõõdust harunemiskoha juures. (6) Võra peab moodustama vähemalt 1/2 taime kogukõrgusest, v.a leinavormil.
arenenud oksa. Nende kärpimisviis pärats istutamist oleneb okste pikkusest ja tüve kõrgusest. Tavaliselt kärbitakse 1/3...2/3 võrra nende pikkusest. Pärast kärpimist peab juhtoks olema võraharude üldisest tasapinnast 20...25 cm pikem. Võraharudeks võiks valida 45kraadise väljumisnurgaga oksad. Sügistemaatilist lõikamist ei tehta teisel kevadel pärast istutamist, kui puu kasvab istutamisele järgneval suvel tagasihoidlikult. Vajaduse korral vaid reguleeritakse juhtoksa, võraharude ja kõrvalokste kasvu. Võraharude okste kasvu kärbitakse vaid nii palju, et nad jääksid lühematega ühele tasemele. (Jaama 1971) Vältimaks võra alumise osa liigset tihenemist, jäetakse põõsasploomidel kõrvalokste esimesel valimisel igale võraharule ainult üks kõrvaloks. Järgmisel kevadel tuleb esimesi üksikuna valitud kõrvaloksi kärpida nii, et need jääksid 1/4...1/3 võrra lühemaks samade võraharude üheaastastest
Seda tööd jätkatakse 4-5 aasta jooksul, hiljem lühendatakse oksi vaid erandjuhtudel. Istutusaastal kärbitakse oksi astme võrra tugevamalt kui järgnevatel aastatel. Vähehargnevaid pikki oksi lõigatakse rohkem tagasi kui hästihargnevaid. Istutusele järgnevatel aastatel kärbitakse üheaastasi oksi enamasti nõrgalt või keskmiselt. Pärast lõikust peab võra tasakaalu jääma (ülemiste võraharude tipud peaksid olema alumistest kõrgemal ning juhtoksa tipp omakorda ülemise võraharu tipust 15-25cm võrra kõrgemal). Sama tuleb silmas pidada ka võraharude tipuokste kärpimisel. Okste tasakaalustamiseks tuleb üsna sageli ka kasvus ette jõudnud võraharusid sobiva kasvusuunaga kõrvalharudele tagasi lõigata, mittevajalikud oksad aga kõrvaldada. Võra kujundamise käigus tuleb valida õunapuule 6-7 soodsa asetuse ja suurema väljumisnurgaga (45-60 ) oksa vastavalt sordi kasvuiseärasustele.
annaabi.ee 
