Ja realism, mis läänes oli ammu võidule pääsenud, paistis olevat selleks kõige sobivam. Uue voolu aktiivsemaks propageerijaks sai A. Grenzstein, kes oli välismaal õppides ja reisides tutvunud sealsete kirjanduslike uudistega. Oma, tollal kõige mõjukamas eesti ajalehes "Olevik" hakkas ta realismile ja naturalismile teed tasandama. Alates aastast 1891 avaldas ta seal korduvalt tõlkeid Lääne- Euroopa realistide töist ja selgitas uue voolu põhimõtteid ja olemust ka juhtkirjades. Seega püstitati ostekui omaaegne "eluläheduse" loosung, mis siitpeale muutus kirjanduselu tulipunktiks. Tekkis sõnavõtte poolt ja vastu. Realism oli muutunud päevaküsimuseks, asi liikus ja tagajärjed ei lasknud end kaua oodata. Eesti realistilik külajutt, mille kirjutamist Grenzstein oli õhutanud, muutus varsti moeasjaks ja mitmed andekad kirjanikud asusid selle kirjutamisele. Juhan Liiv, August Kitzberg, Eduard Vilde ja Ernst Särgava kujunesid varsti kõige silmapaistvamaiks uue
umbes 150 aastat tagasi otsejoones uusaega ning tollest ajast peale on nad püüdnud Läänele järele jõuda. Ponnistused oma identiteedi säilitamiseks rasketel aegadel jätsid neisse jälje, mis tänapäeval tundub üsna iseäralikuna ja mida võiks nimetada "ajalooliseks ajatuseks". Vihjed kui tahes kaugesse või hämarassa minevikku jäävatele sündmustele või isikutele volksavad esile igapäevastes vestlustes, ajalehtede juhtkirjades, radio- ja telekommentaarides, rahvaetendustel, laulusõnades või mis tahes muus argielu aspektis niisama sagel, nagu inglased räägivad ilmast. Kreeklased usuvad, et nad on kõige intelligentsem ja kõige nutikam rahvas maa peal ning ka kõige vapram. Mida teised neist arvavad "Me kõik oleme kreeklased," kuulutas Shelley. "Meie seaduste, meie kirjanduse, meie usu, meie kunsti juured on Kreekas". Kuid veel hiljaaegu andsid inglise
kategooriasse. Juhtkirja arvamus on institutsionaalne. Juhtkirja sisu väljendab ajakirja kui institutsiooni – toimetajate ja ajakirjanike – ühisarvamust. Juhtkirjad ei põhine isiklikul. Erinevalt kõigist teistest arvamuslugudest pole juhtkirjas iialgi mina-vormi, sest autor ei esine seal indiviidina, vaid üldisikuna. Kui on vaja rõhutada mingile arvamusele, kasutatakse ajalehe nime: „Postimees on seisukohal, et …“ Juhtkirjades esitatakse tegevust minevikust olevikku ja olevikust tulevikku. Ajastruktuuri põimub kirjeldamine, kommenteerimine ja tulevikuga seoses õpetatakse, õhutatakse ja kästakse. Eesti ajalehtede juhtkirjad jagatakse eesmärgi järgi 2 rühma: 1) Selgitavad ja tõlgendavad – ajaleht seletab sündmuse või otsuse tausta: miks juhtus ja mida tähendab? Ajaleht ütleb oma arvamuse teema kohta ja põhjendab seda vastavalt faktidele.
Tema andis oma kogu täienemisest aru Oleviku veergudel. Nii oli kirjaoskaja eestlase jaoks ajalehest saanud avalik foorum, kus sai oma mõtteid teistega jagada ja arutada. Eestlaste tüüpiliseks vaimse eneseavalduse vormiks sai sõnumite saatmine ajalehtedele. Osalemine avalikkuses küll mitmeti piiratult oli saanud loomulikuks. Eesti üldsus huvitus rahvuskultuurilistest üritustest, mille arendamise vajalikkust rõhutasid toimetajad oma juhtkirjades. Üha enam avaldati ajalehtedes kirjutisi kohaliku kultuurielu kohta. Tsensuurile vaatamata leidsid ka neil aastatel aset mitmed vaidlused rahvusküsimuse teemal, mis panid inimesi oma rahvuskuuluvuse, selle väärtuste ja säilitamise vajaduse üle mõtlema. Ühtlasi hakkasid ajalehe kirjutajad tunnetama ajakirjaniku ja ajakirjanduse vastutust. Ent teisalt - eestikeelsed ajalehed kaklesid pärast Jakobsoni surma aina edasi, muutudes lausa isiklikult tigedaks ja kadedaks
annaabi.ee 
