Tutvustab teisi luuletajaid. Autor hakkab tekstides hajuma, kõnelevad mitu tegelast. Pendeldamine oma ja võõra teksti vahel. Ühelt poolt peegeldaks nagu igapäevast maailma, aga samas teeb kogu aeg midagi muud. 28. Tõnu Õnnepalu (Emil Tode, Anton Nigovi) looming („Piiririik” jm). „Piiririik“. Väga ilus keelekasutus, kuigi kirjutamisteemad on kahtlased. Alustab 80.-te teisel poolel kriitiku ja luuletajana, aga ei ole juhtautor. Traditsiooniline ja lüüriline luule. Mingil hetkel läheb proosale üle. Luuserproosa; peategelane ei viitsi tööl käia, magab poole päevani ja mõtleb põhiliselt riietele. Väga peen stiilitunnetus. Ümberkirjutav hoiak – tekst on mingis mõttes uus, aga samas kirjutatakse vanu traditsioone teistsuguseks. 29. Andrus Kivirähki looming („Rehepapp” jm). „Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed“, „Rehepapp ehk November“, „Mees, kes teadis ussisõnu“
Jim Ollinovski (Ott Ollino)– mõjub hämmastavalt, et ta sai surma väga noorelt, aga tekstid on valdavalt enne 20ndat eluaastat kirjutatud. Noorelt surnud autoritega juhtub tavaliselt nii, et nad saavad mingiks emokultuuri esindajaks. Toomas Raudam 1992 Tarzani seiklused Tallinnas – iseloomulik postmodernistliku ajastu tekst. Toetub võõrale tekstile, käib erinevate tasandite mäng. Hakkab silma paistma 80ndate/90ndate vahepeal. Ta võiks olla juhtautor, aga ta on liiga palju kirjutanud. Jaan Undusk (s. 1958) 1990 Kuum – proosa muutumises tähislik roll. 1990 Goodbye, Vienna (Gertrud) – näidend 2003 Quevedo – näidend 2008 Boulgakoff – näidend Ta võiks olla ajastu juhtautor, kuid ta on selleks liiga vähe kirjutanud. Huvi draama vastu tõuseb 90ndate lõpus ja nullindate alguses. Undusk muutub seal kindlasti üheks juhtautoriks. Ülo Mattheus Arne Merilai 2009 Türann Oidipus
Ka Oskar Lutsi puhul võib öelda, et mingit kokkukõla sümbolistliku kallakuga on. Võime öelda, et draamas on väga palju erinevaid näiteid. 20ndate algupool viibib uusromantilises hämaruses. Suurte alustekstidega seoses rõhutus ka allegooriline alge (ütlen üht, aga mõtlen muud). Alasti elu kujutlemise taotlust väga ei näe. Ekspressiunimi mõju võib näha umbes aastast 1923-1930(algused). 20ndatel aastatel on välja tuua paar üksikut teost. August Kitzberg Ajastu juhtautor, kuid pole, sest ta ei kirjuta näidendeid. A. H. Tammsaare · 1921 Juudit (palju ajastuomaseid tunnuseid piibliainelisus, armuloo pahumpidi pööratud ekspressiivsus, ühiskondliku teema allegooriline käsitlemine, psühholoogilise usutavuse printsiip) · 1936 Kuningal on külm (Põrgupõhja uus vanapagan. Mõlema teksti puhul on algimpulss piiblist. Mõlemad tekstid ühiskonnakriitilise allegooriaga sisustatud, näidendis kontsenteerunumalt
Debüteeris 1965.a romaaniga ,,Kass sööb rohtu". Kirjandusliku esteetika uuenduses romaaniga ,,Tiiger tiiger" (1969). Enn Nõu aktiivselt dokumenteerinud pagulaste kultuurielu. Romaan ,,Pidulik marss" (1968) poliitiline ulmeromaan. Ilmar Külvet Näidendid, millest on eraldi ilmunud näitemänguraamat. Tuntuim 1970ndast aastast ,,Sild üle mere" - pagulaskriitilise vaatenurgaga kirjutatud. 25. Karl Ristikivi looming. Karl Ristikivi (1912-1977) üks selge juhtautor proosas. Ristikivi tõusis teiste seas tugevalt esile. Ristikivi alustas kodumaal kirjutamist ja paistis kodumaal juba silma. Pagulaskirjanduse autoritest enim uuritud autor. Hakkas 1930ndate alguses ajakirjandusse kirjutama pikemaid ja lühemaid tekste. 1938 suur tulemine romaaniga ,,Tuli ja raud". Väikest kirjandust oli juba eelnevalt. ,,Tuli ja raud" on kõrgkirjandusliku etteastena. Sellest kasvas välja triloogia: ,,Tuli
annaabi.ee 
