And bade thee cling to me through every shock; cling külge klammerduma, liibuma This arm would be thy bark, or breast thy bier. bier surnuraam I watched thee when the fever glazed thine eyes, Yielding my couch and stretched me on the ground yield toodang, intresskasum, tulu When overworn with watching, ne'er to rise From thence if thou an early grave hadst found. The earthquake came, and rocked the quivering wall, quiver võdin, värin, judin, nooletupp And men and nature reeled as if with wine. Whom did I seek around the tottering hall? totter tudisema, tuikuma For thee. Whose safety first provide for? Thine. provide varustama, andma, tagama And when convulsive throes denied my breath The faintest utterance to my fading thought, utterance ütlus, lausung To thee--to thee--e'en in the gasp of death My spirit turned, oh! oftener than it ought. Thus much and more; and yet thou lov'st me not, And never wilt
imestab. Siis hakkab kostma Juuditi arglik hääl, mis hüüab ümmardajat.) Juudit räägib, et esimest korda elus tundis ta kummardavat elavat jumalat. Susanna märgib ka, et Olovernes paistis olevat ka päris sissevõetud. Juudit heietab Olovernese nime nagu oleks armunud temasse. Juudit jõuab järelduseni, et ta peab Oloverneselt lapse saama. (Nimetu ilmub oma telgist.) Nimetu ja Juudit saavad tuttavaks. Juudit tunnistab, et tal jooksis judin üle selja, kui Nimetu Olovernesele kallale tormas, ent ta ei oska öelda, et kumma mehe pärast see oli. Arvab, et mõlema pärast. Lepitakse kokku kohtumine õhtul Juuditi telgis. (Juudit kaob oma telki, kuna Nimetu talle üksisilmi järele vahib. Eesriie.) Kolmas vaatus (Esitelk pidusaalina lühterdatud valgusel. Pidulaud otseti publiku poole. Laua otsas ühel pool esimesena Olovernes, teisel pool Pagoas. Läheduses Juudit lambanahal
Siis vaatasid mõlemad kähku mujale ja mõtlesid, kas keegi oli lugenud midagi nende vastastikusest pilgust. Kuid kõik kõnelesid omavahel ja olid süvenenud jubedasse vaatepilti endi ees. «Vaene mees!» -- «Vaene, noormees!» -- «See peaks olema õpetuseks hauarüüstajatele!» -- «Muff Potter kõigub selle eest võllas, kui ta tabatakse!,» Sellised märkused kõlasid ümberringi, ja pastor ütles: «See oli jumala kohus, tema käsi oli siin mängus.» Äkki läbistas külm judin Tomi pealaest jalatallani, sest tema pilk oli langenud Indiaani Joe tuimale näole. Sel hetkel hakkas rahvahulk liikuma ja rüselema ning kostis hüüdeid: «See on tema! See on tema! Ta tuleb ise siia!» «Kes? Kes?» küsis paarkümmend häält. «Muff Potter!» «Hallo, ta peatus! Vaadake ette, ta pöördub tagasi! Ärge laske teda ära lipata!» Puude otsa roninud inimesed Tomi pea köhal vastasid, et ta ei püüagi põgeneda, seisvat seal kõheldes ja kohmetunult. «Põrgulik häbematus
tundnud. Ah jaa! Seal surnuaia nurga juures kuuskede all pimedas, kui kohises ülal tuul. Jah, võib-olla siis. Siiski, nii imelik see ei olnud, mitte ei olnud... Ramidla, Rimadla, Midalra, Damilra... Ja see seal asemel kõveras kurgu all, pehmed põlved vastu reisi... Ning see ümmarik, see üleni ümmarik -- mis ta nimi nüüd oli, ei tule ega tule meelde. Imelik, kuidas mõni nimi meeles ei seisa! Aga seda parem, nõnda on parem, sest muidu jookseks Indrekul mingisugune judin üle keha; ta tunneb, et jookseks tingimata vastik judin... See on kõik temaga sündinud... Nagu palaviku viirastused... Marilda, Miralda, Malrida, Milrada... Ja siis see vigane, see õnnetu, see Tiina... selle nime ta mäletab, see on meelde jäänud. Kas sellepärast, et ta on nii õnnetu? Aga mis siis, kui on igas inimeses midagi vigast ja õnnetut ning see ongi, mis jääb meelde?... Mildara, Maldira, Dilmara, Dalmira... Voitinski... õlu... õnn... surm... Dalrami, Raldami ...
Sel hetkel märkas ta valgusehelgis ikka veel hõbedaselt säravaid puulehti ja kuna üks puu oli tee poole längus, arvas ta, et selle okste vahelt ulatub ta aiamajja sisse vaatama. Puu näis ronimiseks otse loodud. Pealegi oli d'Artagnan vaevalt kahekümneaastane ja seega mäletas ta veel hästi seda koolipoisiametit. Ühe hetkega jõudis ta puu otsa ja läbipaistvate ruutude kaudu tungis ta pilk aiamaja sisemusse. Õudsest vaatepildist jooksis d'Artagnanil külm judin pealaest jalatallani: mahe valgus, rahulik lamp valgustas kõige kohutavamat segadust. Üks aknaruut oli puruks löödud, uks oli maha murtud ja rippus poollahtiselt hingede küljes; laud peene õhtusöögiga oli kummuli, parketil vedelesid purunenud pudelite killud ja laiaks tallatud puuviljad. Kogu tuba andis tunnistust hirmsast meeleheitlikust võitlusest ja kogu selles kummalises tohuvabohus arvas d'Artagnan nägevat koguni riideräbalaid ja vereplekke laudlinal ning kardinail.
annaabi.ee 
