mustriraamatutega ning nendegi paljundamises oli esikohal käsitöötehnika kõrge tasemega Saksamaa. Mustriraamatute üksiklehed, märkrätid ja elukutseliste tikkijate loodud töömustrid ulatusid talupojamiljöösse, kus 16., 17. ja 18.sajandi näidised püsisid põlvest põlve edasikantuna veel 19.sajandil. Kui Lõuna-Eesti keskaegsete, võrdlemisi primitiivse joonise ning vaba motiivipaigutusega taimkirjade puhul saaks rääkida tikkimisest ilma eelneva jooniseta, siis uute eesti lillkirjade kunstipärasus, mustrite keerukus, variatsioonide rohkus ja joonistustehniline meisterlikkus tõestavad, et nende tikkijad on omal ajal kahtlemata kasutanud mustrijooniseid. Seda kinnitavad ka erinevatest piirkondadest pärinevate mustrite sarnasuskui ka tikandite all märgitavad kopeerimisjäljed. Harju-, Viru- ja Järvamaal kaunistati rahvarõivaid juba 18.sajandil lillkirjaga, seal kasutatud lillornament on väga vaheldusrikas
rasvase tušši ja/või värviga. Järgnevalt kasutatakse nõrka lämmastikhappe lahust. Pind, millel hape ja tušš ühinevad, jääb süvistatuks ja sellele osale haakub hiljem värv. Ülejäänud osas, millel süviseid ehk joonistust pole, avanevad poorid. Poorid on olulised kui hakatakse värvi peale kandma. Värvi peale kandes peab pinnas olema niisutatud, et poorides olev vesi takistaks värvi sattumist mittesoovitud (ilma jooniseta) alale. Peale lahust kasutatakse kummiaraabikut, et kaitsta joonist (2). Peale seda pestakse kivi ja kaetakse see värviga. Ja nagu ülevalpool mainitud tõrjub kiviplaadil joonisevaba pind vesi värvi eemale ja süvisega pind tõmbab värvi endasse. Peale neid mitmeid protsesse on esialgne joonis valmis, et 5 kanduda paberile. Paber asetatakse joonisele ja see käib pressi alt läbi. Nii kandub värv paberile (3)
(joonis 6.9, 6.10) joonis 6.9 joonis 6.10 Soome süsteem Saksa süsteem 95 Jao majutuspunker ehk katuspunker (joonis 6.11, 6.12) joonis 6.11 joonis 6.12 Omadused: ●● ümarpalgist ehitatav; ●● suhteliselt lihtsa konstruktsiooniga; ●● tugevus põhineb suurel pinnasekihil; ●● ilma eelneva kogemuseta ja jooniseta võib tekkida raskusi. Ehitamise järjekord: ●● augu kaevamine ja kuivendus; ●● mõõtmine ja märkimine; ●● karkassi püstitamine ja otste ehitamine; ●● põhiseinte ja abielementide ehitamine; ●● kaeviku ühenduse tegemine; ●● pinnasega katmine; ●● viimistlustööd. KINDLUSTAMISASTMED Kindlustusastmed: ●● kindlustamise I aste (kiirkindlustamine); ●● kindlustamise II aste; ●● kindlustamise III aste; ●● kindlustamise IV aste (püsikindlustamine).
Kompensaator peab tagama viseerimiskiire horisontaalsuse. Peanõude kontrollimine Keskelt nivelleerimine Asetatakse nivelliir täpselt punktide A (tagasivaate latipunkt) ja B (edasivaata latipunkt) keskele, mõõtes õlad lindi või niitkaugusmõõturiga. Keskelt nivelleerides saadakse õige kõrguskasv olenemata sellest, kas peanõue on täidetud või mitte. Punktide A ja B vaheline kõrguskasv h avaldub järgmiselt: h = (a-x) - (b-x) = a-b (Ärgee kasutage valemit ilma jooniseta või selgituseta, kuigi kõik õige. Otsast nivelleerimine Tuuakse nivelliir tagumise lati juurde ja teostatakse otsast nivelleerimine samade punktide A ja B vahel Arvutada kõrguskasv h' = ia b. Keskelt ja otsast nivelleerides kõrguskasvude erinevus (h-h') näitab, kas peanõue on täidetud või mitte. h-h' = 2x 4 mm Tehnilisel nivellerimisel 2x 10 mm. Lubatavast suurema erinevuse korral tuleb nivelliir justeerida
annaabi.ee 
