see maa, millest ta lapsena oli unistanud, ei meeldinud talle karvavõrdki. Vilde kirjanduslik andekus avaldus väga vara. 17-aastaselt kirjutas ta oma esimese jutustuse "Kurjal teel", mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse. Tema ülesandeks oli kirjutada sõnumeid ja teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kui vähegi mahti oli, kirjutas ta ka algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena. Ajakirjanikuna töötas Vilde kõigis tollal ilmuvates suuremates väljaannetes, olles ise ka ühe rajajaks. 1901. a. hakkas ilmuma "Teataja", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. 1904. a. juulis suundus Vilde Tartusse vabameelset haritlaskonda koondava ajalehe "Uudised" juurde, kus toimetas lehe veste- ja naljanurka ning avaldas omaloomingut. Muuhulgas ilmus siin Vilde kõige tuntum noorsoojutustus "Minu esimesed "triibulised
Eduard Vildest sai eesti kriitilise realismi algataja ja silmapaistev esindaja ning realistliku meetodi propageerija. Vilde kirjanduslik andekus avaldus väga vara. 17-aastaselt kirjutas ta oma esimese jutustuse "Kurjal teel", mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse, kus ülesandeks oli kirjutada sõnumeid, teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kirjutas ta algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena. 1901. a. hakkas ilmuma "Teataja", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. Ajakirjanikuamet oli Vildele nii elatusallikas kui võimalus realiseerida oma vaateid ja veendumusi. 1905. a. kevadel astus Vilde Eestimaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Ühisusesse. Vilde kirjutised ja tegevus revolutsiooni ajal tegid temast tagaotsitava. Vilde põgenes arreteerimise eest Peterburi, seejärel aga Helsingisse. Kodumaale saabus Vilde alles 1917
ammendamatu varasalv tollaste olude ja kommete tundmaõppijaile. Vilde kirjanduslik andekus avaldus väga vara. 17 aastaselt kirjutas ta oma esimese jutustuse "Kurjal teel", mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse. Tema ülesandeks oli kirjutada sõnumeid ja teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kui vähegi mahti oli, kirjutas ta ka algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena. Ajakirjanikuna töötas Vilde kõigis tollal ilmuvates suuremates väljaannetes, olles ise ka ühe rajajaks. 1901. a. hakkas ilmuma "Teataja", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. 1904. a. juulis suundus Vilde Tartusse vabameelset haritlaskonda koondava ajalehe "Uudised" juurde, kus toimetas lehe veste ja naljanurka ning avaldas omaloomingut. Muuhulgas ilmus siin Vilde kõige tuntum noorsoojutustus "Minu esimesed
Samas on tema kirjutised autentsed - ammendamatu varasalv tollaste olude ja kommete tundmaõppijaile. Vilde kirjanduslik andekus avaldus väga vara. 17-aastaselt kirjutas ta oma esimese jutustuse "Kurjal teel", mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse. Tema ülesandeks oli kirjutada sõnumeid ja teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kui vähegi mahti oli, kirjutas ta ka algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena. Ajakirjanikuna töötas Vilde kõigis tollal ilmuvates suuremates väljaannetes, olles ise ka ühe rajajaks. 1901. a. hakkas ilmuma "Teataja", mille asutajaks oli Vilde koos tollase vandeadvokaadi ja hilisema riigivanema Konstantin Pätsiga. 1904. a. juulis suundus Vilde Tartusse vabameelset haritlaskonda koondava ajalehe "Uudised" juurde, kus toimetas lehe veste- ja naljanurka ning avaldas omaloomingut. Muuhulgas ilmus siin Vilde kõige tuntum noorsoojutustus "Minu esimesed "triibulised
välismaa autorite teoseid. Eesti kirjandusest luges ta vaid ajalehti. Nii õppis ta eesti kirjakeele ära. Ning ta hakkas tegelema kirjutamisega. 1882. aastal valmis ta esimene jutt "Kurjal teel", mis avas talle võimaluse asuda 1883. a. sügisel tööle Tallinnasse ajalehe "Virulane" toimetusse.(4) Tema ülesandeks oli kirjutada sõnumeid ja teatriarvustusi, tõlkida välismaiseid uudiseid ja jutte. Kui vähegi mahti oli, kirjutas ta ka algupäraseid jutustusi, mis ilmusid lehe joonealustena.(3) 1887. aastal tegi Vilde katse omandada Tartu "Postimeest". Kuid see ei tulnud välja kuna ta lihtsalt ei viitsinud seda toimetada. Tagantjärele nimetab autor seda katset hulljulguseks. Noores eas oli Vildel palju tõuse ja mõõnu rahalises mõttes. Riias kohtus Eduard oma naise Antonie Gronau`ga, kellega tal oli sammuti nii tõuse kui ka mõõnu. Kuid sellele vaatamata abiellusid nad 27. augustil 1891.(4) 1901
Hermann aga öelnud: "Nii ideaalseks, nagu teie arvate, ei saa ajalehte üldse muuta." Kui Tõnisson Postimeest toimetama asus 1896, taandus Vilde toimetusest. Ta töötas veel Narvas Virmalise toimetuses ja Tallinnasse viidud Eesti Postimehe toimetuses, seejärel hakkas ta kampa Konstantin Pätsi Teataja meestega, õieti peetigi Vildet Teataja asutamise idee algatajaks. Põhiliselt toimetas Vilde ise Teataja Naljalisa ja kirjutas oma ajaloolisi suurromaane, mis joonealustena ilmusid. Et ta oli aga otsekohene ja kompromisside vastu sallimatu, püüdis Päts temast vaikselt lahti saada. Niiviisi leidiski Vilde ennast varsti Tartus Peeter Speegi Uudiste toimetuses, kus tema kanda jäi Uudiste Naljaosa. Vilde oli neis mõlemis ajalehtede naljalisades väga terav just Jaan Tõnissoni vastu. Vilde oli terve oma elu kriitiline, naerdes välja tõusiklust ja lõõpides vagatsejaid. Tõnisson suhtus aga elunähtustesse tõsiselt, ta oli enda meelest avaliku arvamuse
annaabi.ee 
