Muusika jaguneb : 1) rahvamuusika ja 2) prof.muusika Rahvalooming on tekkinud pika aja jooksul, levinud peamiselt suuliselt ning seetõttu pidevalt muutuv. Rahvamuusika jaguneb: 1) rahvalaulud 2) rahvatantsud 3) pillimuusika 2 perioodi: 1) vanem- e. regi- e. runolaul 2) uuem rahvalaul Vanema rahvalaulu esitajateks olid naised. Esitati eeslaulja ja kooriga vaheldumisi. Sõnad olid tähtsad. Viis oli lihtne ja monotoonne. Sõnade aluseks oli värss, mis koosneb 8 silbist. Kasutati refräänsõnu nt. marti, kaske, allea. Kasutati algriimi. Rütm oli lihtne ja ühehäälne välja arvatud setudel. Rahvalaulu liigid. 1. Vanimad on töölaulud. 2. Hälli- e. unelaulud 3. Kalendrilaulud - erinevate rahvakalendri tähtpäevadega seotud laulud. 4. Lastelaulud 5. Tantsulaulud Uuem rahvalaul tekkis 18. saj. Lauluviis muutus mitmekesisemaks, keerulisem rütm, laulusõnad koondusid salmidesse ja tekkisid refräänid. Teemad olid mitmekesi...
endale, keskkonnale ja läbielatud sündmustele vastavaks. Tänapäeva rahvatantsurühmade repertuaaris ei kohta me eriti palju autentset etnograafilist loomingut. Esitatakse tantse, milles stiilid on segunenud. 1926. aastal avaldas Anna Raudkats raamatu "Eesti rahvatants", mille eesmärgiks oli tutvustada eesti tantsu ja elustada vanu rahvatantse seltskondades ning pidudel. Rahvatantsu populaarsus kasvas, kuid rahvatantse ei hakatud tantsima enda lõbuks (v.a jooksupolka), vaid ainult esitustantsudena. Raudkatsil on siiski oluline teene selles, et meil leidub vanade allikate põhjal loodud kaasaegselt mõjuvaid rahvuslikus stiilis ja lavalise väärtusega tantse. Rahvatants kui selline on tänapäeval muutunud peaaegu et teatud spordiliigiks, kus kõik osalejad peavad liikuma viimistletult ja ühte moodi. Harjutamisega aga kaob see loomulik ebaühtlus ja õõtsumine, mis seltskondlikus olemises mõnusa ühtsustunde tekitab. Seetõttu tekkiski 20
endale, keskkonnale ja läbielatud sündmustele vastavaks. Tänapäeva rahvatantsurühmade repertuaaris ei kohta me eriti palju autentset etnograafilist loomingut. Esitatakse tantse, milles stiilid on segunenud. 1926. aastal avaldas Anna Raudkats (18861965) raamatu "Eesti rahvatants", mille eesmärgiks oli tutvustada eesti tantsu ja elustada vanu rahvatantse seltskondades ning pidudel. Rahvatantsu populaarsus kasvas, kuid rahvatantse ei hakatud tantsima enda lõbuks (v.a jooksupolka), vaid ainult esitustantsudena. Raudkatsil on siiski oluline teene selles, et meil leidub vanade allikate põhjal loodud kaasaegselt mõjuvaid rahvuslikus stiilis ja lavalise väärtusega tantse. 1976. aastal asutas Mait Agu (1951-1998) Tallinna Pedagoogilises Instituudis kateedri, kus asuti koolitama professionaalseid tantsupedagooge, kes suudaksid anda edasi rahvapärast tantsu, koolitada uusi tantsijaid ja anda oma panuse eesti tantsu arengusse üldiselt
Mõned muusikud (V. Padva, V. Compe) propageerisid küll juba 1920. aastate lõpul eesti rahvalaulude kasutamist tantsumuusika kirjutamisel. Kahjuks pole need palad mingil kujul säilinud, seega on võimatu otsustada nende džässilikkuse üle. Mõtted selles suunas siiski liikusid, mida näitab püüd luua uusi rahvusliku taustaga selts- konnatantse (oli ju džäss 1930. aastate algul siiski põhiliselt tantsumuusika) ja uute seadete abil kaasajastada juba tuntud tantse (jooksupolka jt), s.t kiirendada ja suunata akulturat- siooniprotsessi. Siin leiab ka kinnitust Wolfgang Laade väide, et akulturatsiooniprotsess vajab piisavalt aega. Kuigi mõningaid vihjeid selle protsessi võimalikule käivitumisele võib “küla- jätsi” (käesoleva töö autori poolt kasutusele võetud termin) tekkimises leida (kannel Uuemõisa džässbändis), oli aega siiski liialt vähe olnud ja tõsiseltvõetavamalt saab rahvusliku
annaabi.ee 
