“Siga lendas” Elas kord üks Notsu, kes unistas lendamisest. Kuid tal ei olnud tiibu. Ühel päeval ta mõtles, et ehk saab ta kasutada lendamiseks tiibade asemel oma kõrvu. See mõte tundus notsule väga targana. Mure oli ainult selles, et ta ei osanud oma kõrvadega lehvitada niimoodi nagu linnud oma tiibadega. Nüüd tuli tarkpeast Notsule veel geniaalsem mõte pähe: tuleb minna hästi tuulisesse kohta, kus kõrvad võtavad ise tuule alla. Notsu jooksiski mere äärde pankrannikule, kus on alati kõva tuul. Kohale jõudes ei pidanud ta pettuma, tuul oli vägev. Notsu ei mõelnud pikalt, vaid võttis hoogu ning jooksis täiest jõust vastu tuult pankranniku poole ega märganud kui ühel hetkel oli üle serva jooksnud. “Siga lendab!” hüüdis Notsu rõõmsalt, ise samal ajal pankrannikult alla kukkudes. “Siga lendas,” pomises ta pettunult, kui oli pea ees lainetesse plartsatanud.
Tindine sulg oli valmis paberil, aga meelde ei tulnud mitte kui midagi. "Ei tule midagi meelde kirjutada." Pea oli tühi, ühtki mõtet ei vilksatanud. "Mis seal kirjutada!" naeris Urbak. "Kirjutage ükskõik mida." Kuid Reet ei tahtnud kirjutada ükskõik mida. "Kirjutage: väljas sajab vihma . . ." Ei, seda Reet ei tahtnud kirjutada. Mis sellest vihmasajust kirjutada! Mõtleb midagi muud, paremat. "Kirjutage: koer jookseb maanteel" Reet vaatas välja - koer jooksiski maanteel. Ei tahtnud sedagi kirjutada, oodaku, varsti tuleb parem mõte. Ja ta naeris väsinult, - imelikke asju sunnib kaupmees teda kirjutama. Urbak ootas leti taga, Reet ikka mõtles. "Kirjutage: pea on tühi " Ah, parem mõte tuleb kohe! Nüüd vaatas isegi Urbak hajameelselt välja ega mõistnud enam midagi ütelda. Ent nüüd võpatas Reet: nüüd tuli mõte, hea mõte. Kummardus leti kohale ja kirjutas: "Suur reheahi."
toimus etendus, kus meestel lasti valuutade omamine üles tunnistada. Nikator ei tunnistanud seda üles. Tema lärmamise tõttu läbi une ärkasid ka teised haiglas üles ning jäid alles peale süsti magama. Kuueteistkümnes peatükk: Hukkamine Mindi Kolgata mäele, et röövlid ristidel tappa. Kohale tuli külarahvas ning Levi Matteus. Ta kahetses, et ta polnud koos Ha-Nostriga rännanud, sest siis oleks mees võib-olla vaba. Ta soovis, et tal oleks nuga ja saaks end tappa. Levi Matteus jooksiski leivapoodi ja varastas sealt noa. Ta ei pääsenud kuidagi Ha-Nostri juurde. Levi hakkas jumalat sajatama. Mõne aja pärast tekkiks taevasse äikesepilv. Sellest hoolimata tapeti risti löödud vargad. Kui timukad olid lahkunud päästis Levi Matteus surnukehad köidikutest. Ta põgenes mäeltt koos Ha-Nostri laibaga. Seitsmeteistkümnes peatükk: Rahutu päev Oli päev peale Wolandi etendust. Kõik Varjeteeteatri töötajad olid hämmeldunud. Nüüd olid
" Poiss tundis suurt vajadust kohtuda Emilyga, et rääkida sellest mehest keda ta näinud on, kuid ta ei teadnud , kus see naine elab.Nii et ta küiss seda Mariani käest:" Kuule Marian, kas sa tead, kus see Emily elab?" "Jah, tean. Ta elab otse selle supermarketi ees milles me sisseoste teeme, tema maja number on 15 ja korteri number 4." "Aitäh, Marian. Ma tulen kindlasti õhtusöögiks tagasi. Tsau!" "Oota Ethan, kuhu sa lähed?" "Emily juurde." ja juba jooksiski poiss tuttavat teed pidi supermarketi poole. 3. Praegu istub Ethan juba Emily elutoas ja joob teed küpsistega. Naine oli umbes kolmekümne aastane, ta juuksed olid patsi punutud, silmad olid tal hallikad rohelise varjundiga. Seljas oli tal must siiviter ja jalas tumesinised teksad. Emilyl oli väga rahulik ja meeldiv hääl, kui ta küsis Ethani käest:" Noh poiss, miks sa siis siia tulid?"
otsa ees ja kes kuhugi kippus, kuhugi jooksis, vististi teispere karja, sest ta oli selle kelli kuulnud. Nõnda siis läks see must härg möirates ja huigates, pea püsti, ja teda jooksis tagasi lööma poiss, aga ei saanud. Siis läks härga tõrjuma vanamees, aga ka tema ei saanud härjast võitu, sest see oli suur ja must. Tuli minna noorel peremehel endal, kes oli ise paras härg, aga mitte must, vaid ennem valge. Jooksiski teine härjale järele, tubli kepp käes. Ja igakord, kui Kai jõudis jutuga siiamaale, ütles ta: ,,Nüüd, lapsed, pöörame lehel teise külje ja lähme oma looga edasi." Neid sõnu kuuldes pidi arvama, et lugu on veel pikk, et suurem osa on alles tulemata, aga tõepoolest tähendas lehepööramine, et lõpp oli üsna lähedal. Indrek mäletab, kuis ta otse väriseva südamega oli oodanud, et Kai ehk ometi kordki teeb oma loole uue pikema lõpu,
annaabi.ee 
