reguleerimiseks Hõbejodiid (AgI)- saab esile kutsuda kunstlikke sademeid Jooditinktuur 2-10% joodipiirituse lahus. Kasutatakse meditsiinis (verd hüübiv toime, hävitab baktereid) Halogeeniidioone saab tõestada ühise reaktiivi (AgNO 3) abil. Kloriidiooni puhul tekib valge sade NaCl + AgNO 3 = AgCl(valge sade) + NaNO3 Bromiidiooni puhul tekib kollane sade NaBr + AgNO3 = AgBr (kollane sade) + NaNO3 Jodiidiooni puhul tekib helekollane sade NaI + AgNO 3 = AgI (helekollane sade) + NaNO3 Vaba joodi tõestatakse tärklise lahusega. Tärklise lahuse värvus muutub joodi toimel siniseks.
Tsentrifuugisin eelmises katses kasutatud lahust (mis oli eelnevalt 5 minutit seisnud) ning eemaldasin pärast tsentrifuugimist pipetiga tsentrifugaadi. Seejärel lisasin 1M HNO3 ning tekkis valge sade, mis tõestas Ag+-ioonide olemasolu. AgCl + 2NH3⋅H2O → [Ag(NH3)2]Cl + 2H2O [Ag(NH3)2]Cl + 2HNO3 → AgCl ↓ + 2NH4NO3 Seejärel viisin läbi tõestusreaktsioonid Ag+-ioonide tõestamiseks. Rühmareaktiivi, HCl lisamisel tekkis valge sade, mille puhul oli ioon tõestatud. Jodiidiooni lisamisel (KI lahusena) moodustus samuti kollakasvalge sade. CrO42—ioonide lisamisel ei tekkinud esialgu aga telliskivipunast sadet. Sellepärast otsustasin kontrollida lahuse pH-d, mis pidi antud reaktsioonis olema neutraalne või nõrgalt aluseline. Indikaator aga näitas tugevat aluselist keskkonda (tõenäoliselt eelnevalt lisatud ammoniaakhüdraadi vesilahuse lisamise tõttu ning tekkinud kompleksi ülekaalu tõttu), seega lisasin reaktsioonisegusse natukene hapet, et pH-d alla viia
Redoksreaktsiooni toimumiseks loob võimaluse redutseerija ja oksüdeerija otsene või kaudne kontakt (voolu juhtiva aine/materjali vahendusel). Tuntumad oksüdeerijad on kloor, broom, hapnik, lämmastikhape, kaaliumpermanganaat, kaaliumdikromaat jt. Tuntumad redutseerijad on vesinik, süsinikoksiid, süsinik, metallid, jodiidioonid (I-), sulfiidioonid (S2-) jt. Mõni aine võib olla nii oksüdeerija kui ka redutseerija. Näiteks vesinikperoksiid on jodiidiooni suhtes oksüdeerija, permanganaatiooni suhtes redutseerija. oksüdatsiooni astme muutusega, siis tuleb osata leida elementide oksüdatsiooniastet ühendites. Juhised elementide oksüdatsiooniastme leidmiseks: Ühendit moodustavate aatomite oksüdatsiooniastmete summa on null. Iooni moodustavate aatomite oksüdatsiooniastmete summa võrdub iooni laenguga. Keemilises ühendis oleva hapniku oksüdatsiooniaste on -II. Erandiks on OF2 (II), peroksiidides H2O2 (-I).
kaudne kontakt (voolu juhtiva aine/materjali vahendusel). Redoksreaktsioone saab esitada ka kahe poolreaktsioonina. Näiteks tsingi reaktsioon soolhappega Tuntumad oksüdeerijad on kloor, broom, hapnik, lämmastikhape, kaaliumpermanganaat, kaaliumdikromaat jt. Tuntumad redutseerijad on vesinik, süsinikoksiid, süsinik, metallid, jodiidioonid (I.), sulfiidioonid (S2.) jt. Mõni aine võib olla nii oksüdeerija kui ka redutseerija. Näiteks vesinikperoksiid on jodiidiooni suhtes oksüdeerija, permanganaatiooni suhtes redutseerija. Kuna redoksreakstioonid toimuvad elementide oksüdatsiooniastme muutusega, siis tuleb osata leida elementide oksüdatsiooniastet ühendites. Juhised elementide oksüdatsiooniastme leidmiseks: 1. Ühendit moodustavate aatomite oksüdatsiooniastmete summa on null. 2. Iooni moodustavate aatomite oksüdatsiooniastmete summa võrdub iooni laenguga. 3. Keemilises ühendis oleva hapniku oksüdatsiooniaste on -II. Erandiks on OF2, milles
· Redoksreaktsioon keemiline reaktsioon, mille juures elektronid lähevad üle redutseerijalt oksüdeerijale ning esimese oksüdatsiooniaste suureneb, teise oma samal ajal väheneb. Ainet või iooni, mille koostises olevad aatomid loovutavad elektrone nim. redutseerijaks, see aine ise seejuures oksüdeerub. (oksüdatsiooniaste kasvab). Mõni aine võib olla nii oksüdeerija kui ka redutseerija ( Nt. Vesinikperoksiid on jodiidiooni suhtes oksüdeerija, permanganaationi suhtes redutseerija). Juhised elementide oksüdatsiooniastme leidmiseks: - Ühendit moodustavate aatomite oksüdatsiooniastmete summa on null. - Iooni moodustavate aatomite oksüdatsiooniastmete summa võrdub iooni laenguga. - Keemilises ühendis oleva hapniku oksüdatsiooniaste on -II. Erandiks on OF2 (II), peroksiidides H2O2 (-I). - Keemilises ühendis oleva vesiniku oksüdatsiooniaste on I. Erandiks on metallhüdriidid NaH (-I).
(tema oksüdatsiooniaste kahaneb). Redoksreaktsiooni toimumiseks loob võimaluse redutseerija ja oksüdeerija otsene või kaudne kontakt (voolu juhtiva aine/materjali vahendusel). Tuntumad oksüdeerijad on kloor, broom, hapnik, lämmastikhape, kaaliumpermanganaat, kaaliumdikromaat jt. Tuntumad redutseerijad on vesinik, süsinikoksiid, süsinik, metallid, jodiidioonid (I-), sulfiidioonid (S2-) jt. Mõni aine võib olla nii oksüdeerija kui ka redutseerija. Näiteks vesinikperoksiid on jodiidiooni suhtes oksüdeerija, permanganaatiooni suhtes redutseerija. Kuna redoksreakstioonid toimuvad elementide oksüdatsiooni astme muutusega, siis tuleb osata leida elementide oksüdatsiooniastet ühendites. Juhised elementide oksüdatsiooniastme leidmiseks: Ühendit moodustavate aatomite oksüdatsiooniastmete summa on null. Iooni moodustavate aatomite oksüdatsiooniastmete summa võrdub iooni laenguga. Keemilises ühendis oleva hapniku oksüdatsiooniaste on -II.
Redoksreaktsiooni toimumiseks loob võimaluse redutseerija ja oksüdeerija otsene või kaudne kontakt (voolu juhtiva aine/materjali vahendusel). Tuntumad oksüdeerijad on kloor, broom, hapnik, lämmastikhape, kaaliumpermanganaat, kaaliumdikromaat jt. Tuntumad redutseerijad on vesinik, süsinikoksiid, süsinik, metallid, jodiidioonid (I−), sulfiidioonid (S2−) jt. Mõni aine võib olla nii oksüdeerija kui ka redutseerija. Näiteks vesinikperoksiid on jodiidiooni suhtes oksüdeerija, permanganaatiooni suhtes redutseerija. Kuna redoksreakstioonid toimuvad elementide oksüdatsiooni astme muutusega, siis tuleb osata leida elementide oksüdatsiooniastet ühendites. Juhised elementide oksüdatsiooniastme leidmiseks: Ühendit moodustavate aatomite oksüdatsiooniastmete summa on null. Iooni moodustavate aatomite oksüdatsiooniastmete summa võrdub iooni laenguga. Keemilises ühendis oleva hapniku oksüdatsiooniaste on -II
annaabi.ee 
