Jazzmuusika üldiselt Jazz on nüüdismuusika liik, mis kujunes USA-s 20. sajandi alguseks. Jazzis ei ole küsimus selles, mida mängitakse, vaid kuidas mängitakse. Jazz on esitajate kunst, mille tegelik looja on mängija. Jazzi ei saa päris täpselt noodistada. Jazzis kõlab iga heli nii, nagu mängija hetkel tajub, kord pikaksvenitatult, kord vajudes, kord tõustes, nii nagu iga inimene on erinev, nii on ka iga jazzmuusika helikõne erinev. Niisiis, improvisatsioonita ei oleks jazzi ollagi. Jazzpala aluseks on tavaliselt teema, millel põhinebki improvisatsioon. Varasem jazzmuusika põhineb bluesile, milleks on tavaliselt duuri teisend, kus kasutatakse 3. ja 7. astme madaldusi. Jazz armastab erilisi kõlavärve. Sageli mängitakse vaskpuhkpilli sordiiniga, tekitades omanäolisi tämbreid, sainaid j a urinaid. Iga mängija juurde kuulub ta isikupärane toon, ning tihti tunnevad asjatundjad mängija isiku just tooni järgi ära. Jazzmuusika on seotud eeskätt
pillimänguoskust, paremad mängijad on kõik suured virtuoosid. Jazzi ei saa päris täpselt noodistada. Kui klassikalises muusikas esitatakse helid muusikateoses nii, nagu noodis märgitud, siis jazzis kõlab iga heli nii, nagu mängija hetkel tajub, kord pikaksvenitatult, kord vajudes, kord tõustes. Nii nagu iga inimene on omanäoline, nii on ka iga jazzmuusika helikõne erinev. Iga ettekanne on ainukordne, ta sünnib antud hetkel. Improvisatsioonita ei oleks jazzi. Jazzpala aluseks on tavaliselt teema, millel põhinebki improvisatsioon. Koos improviseerides ei tea üks muusik täpselt ette, mida teine kavatseb. Kuid mängijaid ühendavad harmoonia ja rütm, ning sellele loovad nad erinevaid meloodiaid, justkui omavahel vesteldes. Jazz armastab erilisi kõlavärve. Sageli mängitakse vaskpuhkpille sordiiniga, tekitades omanäolisi tämbreid, sahinaid ja urinaid. Iga mängija juurde kuulub ka
ansambleid. Pillidel hakati kasutama äärmisi registreid, mis kõlasid vilistavalt ja kriiskavalt. Ka harmoonias hakati kasutama kõrvale võõraid kooskõlasid. Meloodiline joonis muutus keerukamaks, improvisatsioonid kujutasid kiirete passaazidega käike. K asvas löökriistade osatähtsus, kontrabassile jäi vaid põhirütmi mängima. Rütm oli rahutu ja etteaimamatu, kontrastiks eelnenud svingi tantsulisusele. Seoses kauamängivate heliplaatide ilmumisega, polnud jazzpala pikkus enam rangelt piiratud. (Nagu juhtus esimeste jazzpalade salvestustega-et lugu plaadile ära mahuks, mängiti seda kiiremas tempos.) Lühikese improvisatsiooni asemele ilmus muusikalise mõtte pikk, töötluslaadne arendus. Seega muutus erinevus jazzi ja tantsumuusika vahel oluliselt. Bepop on mõju avaldanud ka vokaalsele jazzile, kus häälega imiteeritakse instrumentaalset improvisatsiooni. Teksti asemel on kasutatud improviseeritud häälikuid. Sellist
· Ka harmoonias hakati kasutama kõrvale võõraid kooskõlasid. · Meloodiline joonis muutus keerukamaks, improvisatsioonid kujutasid kiirete passaazidega käike. 24 · Kasvas löökriistade osatähtsus, kontrabassile jäi vaid põhirütmi mängima. · Rütm oli rahutu ja etteaimamatu, kontrastiks eelnenud svingi tantsulisusele. Seoses kauamängivate heliplaatide ilmumisega, polnud jazzpala pikkus enam rangelt piiratud. (Nagu juhtus esimeste jazzpalade salvestustega- et lugu plaadile ära mahuks, mängiti seda kiiremas tempos.) Lühikese improvisatsiooni asemele ilmus muusikalise mõtte pikk, töötluslaadne arendus. Seega muutus erinevus jazzi ja tantsumuusika vahel oluliselt. Bebop on mõju avaldanud ka vokaalsele jazzile, kus häälega imiteeritakse instrumentaalset improvisatsiooni. Teksti asemel on kasutatud improviseeritud häälikuid.
annaabi.ee 
