Kontserdiretsensioon Käisin 26. märtsil kell 20.00 Kuressaare kultuurikeskuses kuulamas Hedvig Hansonit kontserdil nimega "Rahvaste hällilaule" ja Kuressaare noori jazzmuusikuid. Kontserdil oli kaks osa. Esimeses osas esinesid Kuressaare noored jazzmuusikud, kes õpivad Kuressaare Muusikakoolis. Musitseeriti erinevate saksofonidega ja löökriistadega. Lavalt tundsin ära meie kooli gümasistid: Jörgen Liik, Liis Räim, Mihkel Männa ja Priit Häng, kes olid minu arvates tasemel ja mulle nende esitus meeldis. Anambli nimi oli ,,Ei kestä". Kuressaare noored jazzmuusikud musitseerisid jazzmuusikat ja svingi, mis mulle oli natukene
esines vastu tahtmist Õppis jazzmuusikat, kirikumuusikat ja klassikalist muusikat Oli ahelsuitsetaja, ta oli veendunud, et suitsetamine muutiski ta hääle madalaks, st ta suitsetas meelega. Hiljem suri kopsuvähki Lapsepõlv Ta sündis Montgomerys, kus ta isa töötas lihunikuna. Hiljem kolis pere Chicagosse, kus Nati isast sai kirikuõpetaja ja emast kiriku organist. Natile meeldis õhtuti kodust välja hiilida ja jazzmuusikuid kuulamas käia, sealhulgas Loius Armstrongigi. Esinemist alustas ta 1930. aastate keskel,oma esimese lindistuse tegi ta koos oma vennaga. Karjäär 1937. aastal ta abiellus ning kolis Los Angelesse. Seal ta asutas King Cole Trio. Esialgu mängis trio ainult instrumentaalmuusikat, ta oli eelkõige pianist. Alles 1940. aastast hakati ka laule esitama, Nat ei pidanud ennast heaks lauljaks. Tänu Natile muutusid populaarseks triod
ja klahvpillid. Berkelee kolledzi lõpetanud jazzmuusikute seltskonnas alustas ta musitseerimist ansamblis Dwarf Steps, seejärel liitus Clint Eastwoodi & General Saint reggaebändiga. Paljud tippmuusikud, kelle juures Pine mõnda aega mängis Elvin Jones, Georges Russel ja Art Blakey tahtsid, et Courtney Pine jääks nende bändi, kuid tema jaoks oli tähtsam tegutseda Inglismaal, mitte Ameerikas. Courtney Pine'st sai juba 80-ndate lõpus Inglismaa mainekamaid jazzmuusikuid. Teda kutsuti sageli esinema televisiooni, suurtele kontsertidele, sest tal on haruldane võime tuua jazz lähedale ka neile inimestele, kes ei tea jazzist midagi. Tema saksofonimängu ihkasid ja said oma plaadile paljud popstaarid nagu Mick Jagger, Guru, Elton John, Ray Cooper jt. Pine'i heliloojaannet hindavad kõrgelt filmirezisöörid ja nii võib Courtney Pine'i muusikat kuulda mitmes mängufilmis. Ta üks viimaseid töid on muusika BBC kaheosalisele dokumentaalfilmile The Living
15-a. altsax, kool pooleli. 1945. a. kutsuti sõjaväkke Esimene plaat koos Gillespie bigbändiga. Muusikaline tee algab mängides rhythm&blues'i. Miles Davis kutsus ta oma bändi ja seal tutvus ta ka narkootikumidega. Kahe aasta pärast lõpetas selle narkarite kambaga otsustavalt suheted. 1957. a. muutub täiskarsklaseks, tuge saab usust, harjutab pilli. Teev free jazzi, ei võta oma bändi harmooniainstrumenti. Viimasel eluperioodil mängib sopransax-i 60-te keskpaiku on maailma juhtivamaid jazzmuusikuid. Töötas välja oma harmoonilise süsteemi (palju kaldumisi ja kiirelt). Tema harmoonia C-As- E-C Liigub oma komponeeringutes vabalt ühest helistikust teise. Uudne sound. Saavutab rahva poolehoiu näitena paheline inimene tubli mees. Valdas vabalt kõiki jazzi stiile. Tema mängus on eneriga. Lause ehitus ja fraseerimine laitmatud, kasutas improvisatsioonides laade. Mõju jazzile on tohutu jäljendajaid palju. Sopransax sai võrdväärseks tänu Coltrane'ile.
"Jazzis ainult tüdrukud" meie heade lauljataridega. Jazzkaare kontserte Tallinnas külastas 14 000 inimest. Päikselise ilma ja Jazzkaare koostöös kujunes meeldejäävaks Kalamaja päev oma kümne erilise kontserdiga paikades Merepaviljonist Klaverivabriku ja Kalamaja pargini, päeva sündmusi külastas ligi 3000 linnaelanikku. Tallinna tänavatel, väljakutel, akendel, trammides ja kõikjal mujal võis neil päevil kohata musitseerimas ja vahetult kuulajaid üllatamas noori jazzmuusikuid ja bigbände - enam kui 40 linnaruumisündmusest osa üle 3000 inimese. Teistes linnades tõid mitmed kontserdid täismaja ja väljaspool Tallinna oli kontserdikülastajaid samuti ligi 3000, Viljandis toimus 5 kontserdiga festival Jazzkaareke. Kuuendat korda jagati jazziauhinnad - Elioni jazziauhinna pälvis eesti populaarsemaid jazzmuusikuid Villu Veski, noore jazzitalendi preemia läks trummar Kaspar Kallustele ja jazziedendaja preemia sai Viljandi kontserdikorraldaja Aivar Trallmann
ka sellised isiksused nagu Miles Davis ja Cecil Taylor. Viis aastat hiljem, 25. mail 1974 suri Duke Ellington New Yorgi haiglas kopsupõletikku. Vaid paar nädalat varem pühendas Down Beat talle 75-sünnipäevaks oma erinumbri. Talle avaldas austust kogu muusikamaailm Leonard Bernsteinist Miles Daviseni. 10 Lõppsõna Duke Ellington oli üks silmapaistvaimaid jazzmuusikuid. Tema muusika sündis orkestri ühistööna ja sõna otseses mõttes improvisatsioonina. Kui Ellington hakkas mingi ette antud teema järgi klaveril mängima, järgnesid talle varsti ka kõik teised. Ta tajus oma muusikat kui mälestuste transformeerumist helidess. Ellington on korduvalt väljendanud uhkust oma nahavärvi üle. Mitmetes oma suuremates teostes on teemad just mustade ajaloost. Paljude kriitikute arvates oli Ellington tihti liiga lähedal Euroopa muusikale. Ellington
linnast 12 isikut. Igal ,,seemnel" paluti värvata kolm endasarnast ja neil omakorda kolm endasarnast kuni värbamisaja ametliku lõpuni. Uuritava juhitud valimisse värvatud 621 isikut sõeluti läbi, mille tulemusena osutus kõlblikuks 439. (Rudolph et al 2011:282) Uuritava juhitud Uuriti nelja linna jazzmuusikuid, kes on süstivad narkomaanid. Iga linna kohta valiti 6 valimi koostamine võtmemuusikut, kes olid valimi seemneks. Neile tutvustati uurimuse eesmärke ja intervjueeriti 114 küsimuse abil. Igale ,,seemnele" anti ülesanne värvata vähemalt 4 endasarnast jazzmuusikut. Uusi värvatuid intervjueeriti ja neile anti omakorda ülesanne värvata endasarnaseid. Selline protsess
ansambliga. Igale interpreedile on jäetud vabadus tegutsemiseks. Improvisatsioone arendatakse üheaegselt ja ka soolodena. Paljud muusikud pöördusid islami usu poole ja võtsid endale vahel ka araabia nimed (Art Blakey-Abdullah Ibn Buhainat). Islami usku pöördumine tõi kaasa endaga huvi islami muusika vastu. paljud muusikud kasutasid oma improvisatsioonides araabia muusikat. Araabia muusikast veelgi suuremat huvi äratas india muusika. Eelkõige paelus jazzmuusikuid selle maa rütmirikkus. (India klassikalinem uusikapõhineb tala'delja raga'del.) Muusika avanemine müra suunas oli seotud nii maailmamuusikaga kui ka intensiivsuse üldise kasvuga. Tromboonid kõlavad nagu konveierlindi mürin, trompetid nagu ülesurvest lõhkenud terasanumad, klaver kõlab kui purunev traat ja vibrafon undab, nagu puguks metalltorudes tuul. Uus jazz leidis endale publiku ka Euroopas. Euroopa muusikud imiteerisid Ornette Colemani, Cecil Taylori free jazzi
annaabi.ee 
