täiendavate kulutuste abil. Seetõttu vajatakse nimetatud kulude jaotamiseks teatavaid jaotusbaase. Kulukohtade kaudkuludena võib vaadelda järgmisi kulusid: - energiakulud, mida ei mõõdeta kulukohtade lõikes arvestiga; - maamaks; - üldised kindlustuskulud; - ruumidega seotud kulud juhul kui ruumis on eraldatavad mitmed kulukohad; - intressikulud; - riskikulud jne. Ülal vaadeldud üldkulude jaotusbaasidena kasutatakse peamiselt koguselisi või väärtuselisi jaotusbaase. Koguseliste jaotusbaaside hulka kuuluvad, näiteks, tööaja- tunnid, masintunnid, kg, tonn, ruut- ja kuupmeetrid, töötajate arv, vahetuste arv, vahetuse pikkus, tükid, kWh jt. Väärtuseliste jaotusbaaside hulka kuuluvad, näiteks, teatud kululiigid (palgakulud, materjalikulud, tootmiskulud), käive, investeeritud kapital, varude või varade maksumus jt. Mitmed Eesti ettevõtetes kasutatavad majandustarkvarapaketid (nt Scala, Exact, SAP jt) sisaldavad ühe dimensioonina kulukohta
ning anal. kaudu. Üldjuhul kujuneb tooteühiku omahind: Tooteühiku omahind = (muutuvkulud / ühikute kulu) + (püsikulud / plaaniline ühikute kulu) Eeldab ühtlast ja kõrget tootmisvõimsuste koormatust, elimin. tootmisvõims. muutuste või kasu- tusintensiivs. muutuste mõju. Arvestuse meetodid: 23 · täiskulude meetod, · otsekulude meetod. Omahinna kalkuleerimise meetodid: 1) e/v ühtse üldkulu jaotusbaasi kasutam.; 2) osakondade jaotusbaaside kasutam.; 3) tegevuspõhise kuluarvestuse kasutam. Kui e/v toodab vaid ühte toodet jaot. tootmiskulud ainult 1 tootele. Mitme erineva toote või toote- grupi tootmisel saab üldkulude jaotam. määravaks kasutatava kulukäituri valik. Traditsiooniliste kuluarvestusmeetodite puhul kasut. enamasti mahupõhiseid käitureid: · tööaeg tundides, · masintunnid, · põhitööliste töötasu jt. 24 18. Tegevuspõhine kuluarvestus.
Kaudkulud on tehtud enamasti rohkem kui ühe kuluobjekti valmistamiseks (va juhul kui toodetakse ühte liiki tooteid) ja seetõttu ei ole põhjendatud kaudkulu arvestamine ainult ühele kuluobjektile. Kuna kaudkulusid ei saa arvestada otse kuluobjektile, siis neid jaotatakse kuluobjektidele kasutades kulukäitureid. Oluline on, et kaudkulud oleksid võimalikult loogiliselt ja põhjendatult jaotatud kuluobjektile. (Karu, 2008, lk 111) Objektile kantakse kulud teatud subjektiivse jaotusbaaside alusel (Haldma, Karu, 1999, lk 50). Kaudkulude jaotuse aluseks võib olla näiteks põhimaterjalide maksumus, põhitööliste töötasu, põhitööliste tööaeg, masintundide arv jne (Alver & Reinberg, 2002, lk 53). Tänapäeva organisatsioonides on järjest vähem tõenäoline, et tegevusmahud (toodangu maht, osutatud teenuse maht) ei muutu. Muutused tegevusmahus (kuluobjektide arvus– toodete, teenuste arvus) muudavad organisatsiooni tulusid ja kulusid
Pikaajaliste muutuvkulude jaotamisel toodetele mahupõhised käiturid jaotusbaasi kujundajatena ei sobi. Vajalik on tegevuspõhise kuluarvestuse rakendmine. Tegevuspõhine kuluarvestus eeldab järgmiste momentide määratlemist: 1. Erinevate toodete tootmisega kaasnevate kulude tekkimine 2. Kulukäiturite liigitamine ja valik erinevate kulude tekkemehhanismide seisukohast 3. Samade kulukäituritega seotud kulude koondamine kulukogumitesse. 4. Käiturite ( jaotusbaaside) kasutamine kulude jaotamiseks toodetele lähtudes kulukogumist. 34. Toodangu omahind ja selle kalkuleerimise metoodikad. Eelnevalt vaatlesime, et tootmisomahind peaks sisaldama vaid tootmiseks tehtud otsekulusid ja tootmislikke üldkulusid. PROBLEEM seisabki tootmislike üldkulude jaotamise metoodikas toodangu liikidele. Üldjuhul kujuneb toodangu ühiku omahind järgmiselt: Toodanguühiku omahind = ( muutuvkulud + püsikulud)/toodanguühikud
annaabi.ee 
