Kuni kestab me lokkavais luhtades luus, ära peatu, mind vea. Minu ees on su heledalt lainetav juus ja su julguripea. Kui kord tühjeneb meeli meil kosutand kruus, hing kui enam end laulma ei sea, jah Sa lahkud, ka siis ma ei usu mu muus, et Sind järgides teinuksin vea. 4 Unuvate õhtute laul Nüüd läbi unuvate õhtute kaob mõte nagu hilinenud regi. Kõik ilu, mis sa jõid ei hävine, ta magusast jääd küllalt janussegi. Et sinu tee on meeletuse tee ja sinu laul ei kuulu kellelegi. Sa oled võlgu ainult sellele, kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi. Su tunded mingi tuul ei puhu ära, on piiritu su riik ja rajatu su piin kui mägestik, kus ükski jalg ei astu. Just siis, kui kõige heledamalt särad, tuhm kaduvik su saagiks valib siin ning surub näoga igilume vastu. 5 Jällenägemine Kui muinasjutt me kohtumise tund,
saa Nüüd läbi unuvate õhtute Oma vaateid kellelegi peale ma ei suru. kaob mõte nagu hilinenud regi. Laulud tärkavad mu hingest nagu mullast muru. Kõik ilu, mis sa jõid ei hävine, ta magusast jääd küllalt janussegi. Iga vaimset värdjat, suli, luru, Et sinu tee on meeletuse tee kiita heaks mu värsse ma ei nuru. ja sinu laul ei kuulu kellelegi. Sa oled võlgu ainult sellele, kes rõõmu lõi ja kannatuse tegi. Kui kord kubjas puhtaks pühib kunstituru,
ja ise iialgi ei aima seda, et tema laul just selleks ongi loodud, et vastu sünget surma sädeleda. On parem palju rüübata kui pisut, sest kuskil lahtub tugevaimgi uim ja näod ja naerud pudenevad uttu. Siis jälle madalikule end kisud, kui kiretud on veed ja voolus tuim, ja kaladki ei mõista sinu juttu. ("Päikesepillaja") 5. Nüüd läbi unuvate õhtute kaob mõte nagu hilinenud regi. Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine, ta magusust jääb küllalt janussegi. Et sinu tee on meeletuse tee ja sinu laul ei kuulu kellelegi sa oled võlgu ainult sellele, kes rõõmu tõi ja kannatuse tegi. Su tundeid mingi tuul ei puhu ära, on piiritu su riik ja rajatu su piin kui mäestik, kus ükski jalg ei astu. Just siis, kui kõige heledamalt särad, tuhm kaduvik su saagiks valib siin ja surub näoga igilume vastu. 6. Kui lahkud, jäta küünal põlema. Võib-olla veel kord naased majja sesse, kui öö on pime, uinunud on maa
sul oli kindel mõiste, koht ja kaal. Nüüd, pimedas, all tähesüttimise sind riivab hämmastuse külm mistraal: Mistarvis tiivad anti lindudele? Kust alguse sai hinge lendutung? Miks mõni mööduv ulm on piinavhele? Sild mingi kulgeb vaistult kaemusele. Neist suudab kaugemale jõuda kumb? Vae mõttekilde, kokku seletele... 5. Nüüd läbi unuvate õhtute kaob mõte nagu hilinenud regi. Kõik ilu, mis sa jõid, ei hävine, ta magusust jääb küllalt janussegi. Et sinu tee on meeletuse tee ja sinu laul ei kuulu kellelegi sa oled võlgu ainult sellele, kes rõõmu tõi ja kannatuse tegi. Su tundeid mingi tuul ei puhu ära, on piiritu su riik ja rajatu su piin kui mäestik, kus ükski jalg ei astu. Just siis, kui kõige heledamalt särad, tuhm kaduvik su saagiks valib siin ja surub näoga igilume vastu. Nii suurt janu ei kustuta kellegi jaks. Selle saatsid Sa, jumal, ise, kui Sa varjundirikkuses veetlevaks
annaabi.ee 
