Nõukogus sai Trotski Välisasjade Rahvakomissari koha. Järgnevate kuude jooksul ehitas Trotski oma liitlastega sisuliselt üles Punaarmee. Märtsis sai ta ka ametlikult selle juhiks ning hakkas selle tegevust suhteliselt edukalt koordineerima. Trotski osales ka Brest-Litovski rahu sõlmimisel. Tema poliitika oli äärmiselt originaalne: ta esitas oma kuulsa fraasi: "Ei sõda ega rahu!" ning püüdis sakslasi ja austerlasi segadusse ajada ning aega võita. Lõpuks sai sakslastel sellest jandist aga villand ning nad läksid üldpealetungile, vallutades Baltikumi, Valgevene ja Ukraina. Nii pidid bolsevikud suurte territoriaalkaotustega leppima, et mitte Petrogradi käest anda. 3.märtsil 1918 sõlmiti Bresti rahu, mis andis bolsevikele Saksamaa poolt de facto tunnustuse. Järgneva aasta jooksul muutus oht bolsevike Venemaale üha suuremaks, kuna valgekaartlikud kindralid ja välisriigid paiskasid Venemaale oma ülekaalukad väed
1) proloog ; 2) parodos ; 3) agoon ehk peategelaste sõnasõda 4) parabaas, ürgselt komöödia lõpposa, milles kooriliikmed heidavad oma seljast koomilise kostüümi ja korüfaios pöördub poeedi nimel publiku poole, esitades autori vaateid mitmesuguste küsimuste kohta, kriipsutades alla tema teeneid ja kaitstes teda kallaletungide eest. Pärast parabaasi algab komöödia teine peaosa, milles kajastub tema kujunemine komöödia teisest peajuurest - koomilisest jandist. See teine peaosa sisaldab seega 5) rea episoode, üpris elavaid ning naljakaid, sageli üsna lühikesi ja üksteisega sümmeetrilisi stseene, mis tragöödia episoodide sarnaselt on lahutatud aeg- ajalt koorilauludega. Komöödia lõpeb 6) eksodosega, näitlejate ja koori lahkumisega laulu ja tantsu saatel. Vana- attika komöödia peaesindajad on Kratinos (u. a. 520-422 eKr), Eupolis (u. a. 446-411 eKr) ja Aristophanes (u. a. 450- 438 eKr) .
2. parodos; 3. agoon ehk peategelaste sõnasõda; 4. parabaas, ürgselt komöödia lõpposa, milles kooriliikmed heidavad oma seljast koomilise kostüümi ja korüfaios pöördub poeedi nimel publiku poole, esitades autori vaateid mitmesuguste küsimuste kohta, kriipsutades alla tema teeneid ja kaitstes teda kallaletungide eest. Pärast parabaasi algab komöödia teine peaosa, milles kajastub tema kujunemine komöödia teisest peajuurest - koomilisest jandist. See teine peaosa sisaldab seega 5. rea episoode, üpris elavaid ning naljakaid, sageli üsna lühikesi ja üksteisega sümmeetrilisi stseene, mis tragöödia episoodide sarnaselt on lahutatud aeg- ajalt koorilauludega. Komöödia lõpeb; 6. eksodosega, näitlejate ja koori lahkumisega laulu ja tantsu saatel. Vana- attika komöödia peaesindajad on Kratinos (u. a. 520-422 eKr), Eupolis (u. a. 446-411 eKr) ja Aristophanes (u. a. 450- 438 eKr) .
Kas ei ole see tõesti juba pisut keelekandmine või peaaegu nuuskimine, nagu teeb seda mõni Lible või Kopfschneider, kes piiluvad pesukojas, uste taga, läbi lukuaugugi, et siis tuhatnelja direktori juurde joosta rääkima? Indrekul tundus lõpuks ainukese lohutusena: asi puutub ju isiklikult temasse ja iseendaga võib ta teha, mis tahab. Teised võivad salata, kui nad tahavad, tema ise ei salga. Nõnda otsustas ta ja jutustas direktorile kõik, et saaks kogu jandist ükskord ometi lahti. ,,Ma mõtlesin kohe," lausus direktor, kui Indrek oli lõpetanud, ,,et kuis siis hullamisega, sest Tigapuu ei hulla ju, tema läheb kohe kaklema. Aga ma ei saa ikkagi veel aru, miks te siis kohe nõnda vihastasite, teil on ju nii hääd silmad." ,,Ta sõimas mind," ütles Indrek, kes oli tahtnud sõimusõnad maha vaikida. ,,Seda ma usun," rääkis direktor. ,,Tema on kange sõimama. Kohe -- keelekandja, pealekaebaja, nuuskur, äraandja! Mis ta teile ütles?"
annaabi.ee 
