Üheks põhjuseks oli ka enese proovilepanek. Ta tahtis näha kas ta on piisavalt julge sellise kuritöö sooritamiseks ning kas ta sarnaneb Napoleoniga, kes on võimeline oma eesmärgi saavutamiseks kõike tegema. Tapmise eest määrati Raskolnikovile karistuseks kaheksa aastat sunnitööd. Minu arvates oli Raskolnikovi suurimaks karistuseks siiski tema enese piinav südametunnistus. Hirm valitses teda kõikjal, ta oli pidevas meeltesegaduses, paranoiline ning jampsis alalõpmata. 6. Lumepalli effekt. Lumepalli effekt avaldub teoses sellena, et mida aeg edasi seda hullemaks muutusid Raskolnikovi süümepiinad peale kuritöö kordasaatmist. Peale mõrva hoidis ta kõike endas, vassis ning valetas ja lõpuks muutusid süümepiinad väljakannatamatuks. Seetõttu oli ta pidevalt haige, minestas, jampsis ning lõpuks kasvas meeltesegadus tal üle pea kuni ta oma teost Sonjale rääkis. Seda kuulis pealt aga
teooria (kuritöö kaudu head teha) ei pidanud paika ega katsele vastu. Teose lõpul hakkas ta mõistma oma vigu ning oli teel muutuste, paremuse poole. 4. Raskolnikovi karistuseks oli tema pidev hirm kuritöö ilmsiks tulemise ees ning tema lakkamatu meeltesegadus. Ta oli kohutavalt paranoiline ning isegi minestas (kui sattus politseinikuga sõnavahetusse, siis kaotas teadvuse kuumuse, õhupuuduse ja pingelise olukorra tõttu). Teose vältel oli ta pidevalt haige ja jampsis. Tänu sellele hakkas ta ka end tasapisi reetma. Zossimov täheldas näiteks üsnagi teose alguses, et Raskolnikov on kõige vastu ükskõikne, kuid kõnelused tapmisest ajavad ta lausa meeletuks. Peategelane oleks end reetnud ka siis, kui ta meeltesegaduses Zametovilt küsis:"Aga mis siis, kui mina see olingi, kes Lizaveta tappis?". Õnneks tuli ta aga meelemõistusele ning ütles, et tegemist oli naljaga ja enda päästmiseks lausa naljatles, et kas too jäigi seda uskuma või
teooria (kuritöö kaudu head teha) ei pidanud paika ega katsele vastu. Teose lõpul hakkas ta mõistma oma vigu ning oli teel muutuste, paremuse poole. 4. Raskolnikovi karistuseks oli tema pidev hirm kuritöö ilmsiks tulemise ees ning tema lakkamatu meeltesegadus. Ta oli kohutavalt paranoiline ning isegi minestas (kui sattus politseinikuga sõnavahetusse, siis kaotas teadvuse kuumuse, õhupuuduse ja pingelise olukorra tõttu). Teose vältel oli ta pidevalt haige ja jampsis. Tänu sellele hakkas ta ka end tasapisi reetma. Zossimov täheldas näiteks üsnagi teose alguses, et Raskolnikov on kõige vastu ükskõikne, kuid kõnelused tapmisest ajavad ta lausa meeletuks. Peategelane oleks end reetnud ka siis, kui ta meeltesegaduses Zametovilt küsis:"Aga mis siis, kui mina see olingi, kes Lizaveta tappis?". Õnneks tuli ta aga meelemõistusele ning ütles, et tegemist oli naljaga ja enda päästmiseks lausa naljatles, et kas too jäigi seda uskuma või
on talle avatud). Sonja ülesanne on näidata Raskolnikovi pehmet iseloomu kuid ta ei suru end talle peale, pigem on ta lihtsalt kättesaadav, kui Raskolnikov teda vajab. Lumepalliefekt teoses - Lumepalli effekt avaldub teoses sellena, et mida aeg edasi seda hullemaks muutusid Raskolnikovi süümepiinad peale kuritöö kordasaatmist. Peale mõrva hoidis ta kõike endas, vassis ning valetas ja lõpuks muutusid süümepiinad väljakannatamatuks. Seetõttu oli ta pidevalt haige, minestas, jampsis ning lõpuks kasvas meeltesegadus tal üle pea kuni ta oma teost Sonjale rääkis. Seda kuulis pealt aga Svidrigailov, kes kujunes Raskolnikovile omaette ohuks ning kuritöös kahtlustas Rodjat veel ka politseiametnik Porfiri Petrovits, kes manipuleeris Rodja südametunnistusega nii kaua kuni viimane lõpuks üles tunnistas. Karistuseks määrati Rodjale kaheksa aastat sunnitööd. Millist inimest hindab Dostojevski ise?Autor hindab inimeses innovatsioonilist mõtlemist,
"Nad ärritavad mind. neid külmus lumistes mägedes, suri nälga, neid tapsid talupoegade salgad. Ja nende Ma ei taha neid näha!" korjuseid olid täis võõrad teed ning metsad, kuhu ükski omane ei ulatu nende silmi Kuid peagi unustas ta selle asja, et teisest sonida. sulgema. Ta oli ühtesoodu palavikus ja jampsis. Ta haavadesse oli löönud põletik. Ta kõdunes Ja teekäijad jutustasid tundmatust sõdurist, kelle surnukeha oli alles asja teispool kui tõugu söödud puu. jõge metsast leitud. Ta oli alasti ja ta nägu tundmatuseni purustatud. Oli näha, et ta oma Siis kuulis Maret möödasõitjailt, et arst oli kirikumõisa tulnud. Ja ta jooksis sinna. elu eest oli viimseni võidelnud
Peremehe meel läks veel nukramaks, kui ta iga päev selgemini nägi, et Krõõt lapsi väga palavalt, teda ennast aga väga leigelt armastas. Krõõt oli oma lossis-olemise ajal sakste peenema viisiga harjunud ja nende vaimu enesesse imenud; eestlasi põlgas ta kui tooreid talupoegi, kes tema imelikust, veel vanaski põlves nähtavast ilust suurt lugu pidada ei mõistnud. Vaene peremees hakkas põdema, heitis sängi, tõrjus lapsi hirmuvärinaga enesest eemale, jampsis väga kentsakalt ei tea missugustest saksa lastest, vandus ennast ja naist maa põhja ja õhkas oma tumestatud hinge viimaks higistades ja ahastades välja. Krõõt jäi leseks ja kasvatas lapsed, keda ta hullupööra armastas, jumala ja sakste kartuses üles. Kaksikud olid nüüd üheksateistkümne-aastased. Vend P r i i d u oli kena sirge noormees, päris saksa näomoega ja käharate juustega, loomu 134 poolesi väga kergemeelne, suur võrukael, laisk ja hea südamega. Tema kõige armsam
annaabi.ee 
