tegema. Varsti avastab Andres, et Pearu oma põllu tema maale ajanud. Ta viib asja kohtu ette. Tuleb välja, et Pearu mitmest kohast Andrese krunti ampsanud ja see tekitab terve rea protsesse. Protsesside käigus hakkab Andres oma vaateid muutma. Kuigi ta räägib ikka tõest ja õigusest, siis nõuab ta õigust nüüd ükskõik, mis vahenditega. Andres muutub ka kodus järjest süngemaks. Ta hakkab ka Marit aega ajalt peksma, siis kui viha väga suureks läheb. Pearu külvab piirikraavi juurde jalgrajale teravaid vaiu maasse. Matu (Mardi hüüdnimi) korjab need üles ja paneb Pearu enda kraavidesse. Pearu omakorda paneb need jälle Andrese omadesse tagasi. Siis lähevad Pearu ja Matu kaklema, Pearu pääseb ainult seetõttu, et tulistab Matu pihta tühilaengu (ainult püssirohi, kuuli pole). Siis hakkab Pearu soosilda lammutama. Kuigi tal endal on ebamugav, tahab ta teistele rohkem halba teha. Matu teeb uue vingerpussi ja kaevab Pearu enda vallid suuremaks
Elunatuke, mis tal veel hinges oli, sundis teda ebamääraselt mõtlema tagasiminekule. Ta arvas enese Pariisist kaugel olevat, aga teravamalt vaadates nägi ta, et oli ainult ülikoolilinna müüri ümber ringi käinud. Paremat kätt paistsid Saint-Sulpice'i torn ja Saint-Germain-des-Pres' kolm teravat tippu. Ta läks sinnapole. Kui ta Saint-Germaini sakiliselt müürilt kuulis kloostri valvuri hüüdu: «Kes seal on?», pöördus ta abtkonna veski ja alevi pidali-maja vahelisele jalgrajale, ja natukese aja järel oli ta juba Pre-aux-Clercs'i ääres. See aas oli kuulus mürglite tõttu, mis siin ööd kui päevad juhtusid. See oli Saint-Germaini munkade «hüdraks»: quod monachis Sancti-Germani pratensis hydra fuit, clericis nõva semper dissi-diorum capita suscitantibus.1 ülemdiakon kartis, et ta seal kellegagi võib kokku puutuda. Tal oli hirm näha ükskõik mis inimese nägu. Ta möödus
mul ei ole punast krossigi juhuks, kui mul külm hakkab.» «Siin on pool pistooli. Nägemiseni homme!» D'Artagnan tuli hobuse seljast maha, viskas ratsutid Planchet' kätte ja ennast mantlisse mässides eemaldus kiiresti. «Jumal, küll mul on külm!» hüüdis Planchet, niipea kui isand oli silmist kadunud. Ja kuna ta tahtis kiiresti sooja saada, ruttas ta maja-juurde, mis kandis kõiki pinnalähedase kõrtsi tunnuseid, ja koputas uksele. 253 Sel ajal jätkas väikesele jalgrajale pöördunud d'Artag-nan oma teed ja saabus Saint- Cloud'sse. Kuid selle asemel et minna mööda suurt teed, keeras ta lossi taha, jõudis mingisse üsna kõrvalisse väiksesse tänavasse ja oli peagi kokkulepitud kohas aiamajakese vastas. See asus väga üksildases paigas. Ühe tänavapoole võttis enda alla kõrge müür, mille nurgal seisis aiamajake, teisel pool oli varbtara, mis kaitses väikest aeda möödakäijate eest, aia sügavusest paistis vilets hurtsik.
On ju ükskõik, kuhu minna, peaasi, et lähed, kui on külm. Ta leidis enese kustki linnaservalt lagedalt teelt, kus puhus kõle tuul otseteed näkku, nii et see õhetama ja pärast valutama hakkas. Seda valu märkas Indrek ja jäi seisatama. Esimene, mis silma torkas, oli mets sealpool lagedat välja. ,,Seal peaks vaiksem olema, sest metsas tuul harilikult ei puhu," mõtles ta ja sammus otseteed metsa poole, ilma et oleks pannud rõhku teele või ehk kuski leiduvale jalgrajale. ,,Tänavu on hea üle välja otsekohe metsa minna," mõtles ta edasi, ,,tänavu ei ole sügavat lund. Aga küllap ta tuleb, ega ta tulemata jää, kevade poole, siis, sest lumi ootab pehmemat ilma." Nõnda sumas ta otseteed läbi lume, mis muutus metsa ääres võserikus üsna sügavaks, ulatudes paiguti põlvini, paiguti üle põlvegi. ,,See on ainult natukene maad," mõtles Indrek, ,,siis hakkab tingimata madalam, sest metsa all on lumi ikka madalam." Ja ta sumas rahulikult edasi
annaabi.ee 
