Jõudnud India loodepiirile,otsustas Aleksander ka sellegi maa vallutada.Sõjaretkel osalenud õpetlaste arvates pidi India piirduma maailmaookeaniga.Järelikult taotles Aleksander kogu maa idapoole osa alistamist enda võimule. 327. aasta kevadel sõjaretke Põhja-Indiasse. Tema 120 000 meheline armee koosnes põhiliselt vallutatud maade vägedest. Ületanud Hydaspese jõe, astus ta lahingusse kuningas Porose armeega, mis koosnes 30 000 jalamehest, 200 sõjaelevandist ja 300 sõjavankrist. Verine võitlus Hydaspese jõe kaldail lõppes suure vallutaja järjekordse võiduga. Olulist rolli võidu saavutamisel etendas kreeka kergejalavägi, rünnates külmavereliselt sõjaelevante, kelle ees idamaised sõjamehed suurt hirmu tundsid. Suur osa rohketest haavadest marru läinud loomadest pööras ringi ja tormas läbi omaenese vägede, tekitades India armee ridades põhjaliku segaduse. Võitjad kaotasid selles lahingus kõigest 1000
Vähem kui viie aasta jooksul oli Aleksander rajanud oma aja suurima impeeriumi. Võidetud territooriumil valitses kohalik ülemkiht. Ainult sõjaasjanduse ja rahanduse korraldamine jäi kreeklaste ja makedoonlaste kätte. Aleksander alustas 327 eKr kevadel sõjaretke Põhja-Indiasse. Tema 120 000 meheline armee koosnes põhiliselt vallutatud maade vägedest. Ületanud Hydaspese jõe, astus ta lahingusse kuningas Porose armeega, mis koosnes 30 000 jalamehest, 200 sõjaelevandist ja 300 sõjavankrist. Verine võitlus Hydaspese jõe kaldail lõppes suure vallutaja järjekordse võiduga. Ent edasine pealetung India südamesse kippus takerduma: Makedoonia armees puhkes avalik rahulolematus. Kaheksa aastat järjepanu kestnud sõjaretkedest ja lahingutest kurnatud sõdurid anusid kuningat koju, kaugesse Makedooniasse tagasi pöörduma. Jõudnud piki Induse jõe kallast India ookeani äärde välja, tuli Aleksander
476. aastal kuulutas germaani väepealik Odoaker tollase Lääne-Rooma keisri võimu kõrvaldatuks, ja ei tunnistanud Ida-Rooma kesrit kui riigipead. See südmus märgib nii Lääne-Rooma kui ka vanaaja lõppu. Rooma sõjavägi Leegioni ülesehitus Vabariigi ajal moodustati leegionid vastavalt vajadusele, välja arvatud I kuni IV leegion, mis olid konsulite leegionid (kaks leegionit konsuli kohta). Varajases vabariigis koosnes leegion tavaliselt 4200 jalamehest ning 300 ratsanikust, seega kokku 4500 meest. Jalavägi jagunes veel kergeks (umbes 1200 meest) ning raskeks jalaväeks (umbes 3000 meest). Esimeses liinis võitlesid kõige nooremad, vähe kogenud sõdurid, hastati (enne ümberkorraldusi 4.sajandil eKr olid nad teiseks liiniks). Teises liinis võitlesid kogenenumad (hilistes kahekümnendates, varajastes kolmekümnendates) mehed, principes (enne ümberkorraldusi 4.sajandil eKr olid nad esimeseks liiniks).
See vürst oli, püüdes säilitada oma riiki Kesk-Aasias, Aleksandrile eriti kaua vastu pannud. Sõjaretk Põhja-Indiasse. Viimane verine lahing Hydaspese jõe kaldal. Rahulolematus Makedoonia armees. Baktria lõplikult alistanud, alustas Aleksander 327. aasta kevadel sõjaretke Põhja-Indiasse. Tema 120 000 meheline armee koosnes põhiliselt vallutatud maade vägedest. Ületanud Hydaspese jõe, astus ta lahingusse kuningas Porose armeega, mis koosnes 30 000 jalamehest, 200 sõjaelevandist ja 300 sõjavankrist. Verine võitlus Hydaspese jõe kaldail lõppes suure vallutaja järjekordse võiduga. Olulist rolli võidu saavutamisel etendas kreeka kergejalavägi, rünnates külmavereliselt sõjaelevante, kelle ees idamaised sõjamehed suurt hirmu tundsid. Suur osa rohketest haavadest marru läinud loomadest pööras ringi ja tormas läbi omaenese vägede, tekitades India armee ridades põhjaliku segaduse
aladele, samuti hävitustööga. 1210.a. lõid eestlased Ümera jõel suuremat vaenlaste väge, kuid 1215.a. pärast pikemaajalist verevalamist ja hävitust olid Sakala ja Ugandi sunnitud alistuma ning laskma end ristida. Algul võitlesid maakonnad ründajate vastu üksikult, nagu oli kombeks, kuid hiljem, nähes hädaohu suurust, tehti tihedat koostööd teiste maakondadega. 1217.a. koguti kõigist mandri-Eesti maakondadest 6000-st ratsa- ja jalamehest koosneva vägi. Madisepäeva lahing lõppes aga eestlaste lüüasaamisega : nad kaotasid nii lahingu kui ka oma mehise vanema Lembitu. Madisepäeva lahing otsustas Eesti kesk- ja kaudselt ka lääneosa saatuse. Põhja-Eesti ja Saaremaa jätkasid vastupanu. 1219.a. maandusid taanlased Lindanise linnuse juures, lõid eestlaste väge ja ehitasid sinna uue kantsi, mida kohalik rahvas hakkas nimetama Tallinnaks, s.o. Taani linnaks. Eestlaste võitlusjõu vaibumisel ilmus uus saagitahtja, 1220
annaabi.ee 
