Saadi omapärase maitsega krõbedad kakukesed. 2. Jahu saamise viisid Viljateri püüti peenestada uhmri ja jahvekivide abil. Kasutati ka tambiküna ja tambilabidat. Hiljemalt esiaja lõpust saati valmistati jahu oma tarbeks kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga. Hiljemalt 13. saj hakati meil ehitama vesiveskeid. 14. saj jõudsid meie maile tuuleveskid. Käsikivijahvatust kasutati enamikes taludes kuni 19. saj lõpuni. Käidi ka veskites vilja jahvatamas, kuna sealt saadi paremat jahu. 3. Meie vanim leivavili Baltimaades vanimaks leivaviljaks on oder. Terad peenendati jahvekivide (lohuga kivide) abil. Jahu segati mitmete taimede puruga, lisati vett või piima. Saadud taignast küpsetati paistekakkusid. 4. Hapendatud rukkileiva tulek Hapendatud rukkileib kujunes aastasadade jooksul talurahva peatoiduks. Hapendatud rukkileib levis eelkõige Põhja-Euroopas viikingite ajal.
Kõrred lõigati küllalt kõrgelt. Seda selleks, et jätta, pärast seda, kui põllult oli koristatud viimased mahapudenenud viljapead, nosimist loomadele ja veidigi rammu maale. Kui põldudel ei kasvanud puid ega põõsaid, põletati kõrred koos sinna jäänud henarisuga ära, et anda pinnasele väetiseks tuhka. Rehepeksul töötati sageli paari- või rühmakaupa ja kasutati spetsiaalseid koote. Tavaliselt käidi vilja jahvatamas elukutselise möldri juures. Harva tehti seda käsitsi kodustes tingimustes. Lisaks teraviljale kasvatati veel herneid, ube ja naereid. Paiksete talupoegade koduloomapidamine oli igal pool üsna piiratud. Põhjuseks see, et arenenumates piirkondades oli seni üldkasutatav kõnnumaa antud erakätesse, muudetud kultuurmaaks ning ühtlasi oli piiratud karjatamisõigust eramaal. Teistes paikades aga kasutasid isandad oma eesõigust külakogukonna karja- ja kõnnumaadele. Talupoja
Jahu valmistati oma tarbeks hiljemalt esiaja lõpust saati kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste ülesanne. Alates hiljemalt 13. sajandist hakati meil ehitama vesiveskeid, 14. sajandist ka tuuleveskeid, mis muutsid jahvatamise tunduvalt lihtsamaks. Vaatamata sellele kasutati paljudes taludes käsikivijahvatust siiski kuni 19. sajandi lõpuni, mõnes kohas veel kauemgi. Sügiseti käidi vilja ka veskil jahvatamas, siis saadi paremat jahu, millest pulmadeks, jõuludeks ja muudeks tähtpäevadeks maitsvamat leiba küpsetati. Rukkiterade jahvatamisel saadi täisterajahu, lihtjahu, kroovjahu ja rukkipüüli. Täisterajahust pole jahvatamise käigus kliisid teradest eraldatud, lihtjahus on kliisid 2225%, kroovjahus 915% ja rukkipüülis vaid 13%. Leivajahu säilitati viljaaidas kirstus või ummikus. Leivajahu ei jahvatatud tavaliselt rohkem, kui läks vaja üheks leivategemiseks
tambilabidat. Jahu valmistati oma tarbeks hiljemalt esiaja lõpust saati kahest üksteise peal asetsevast kivikettast koosneva käsikiviga, mille ringiajamine oli valdavalt naiste ülesanne. Alates hiljemalt 13. Sajandist hakati meil ehitama vesiveskeid, 14. sajandist ka tuuleveskeid, mis muutsid jahvatamise tunduvalt lihtsamaks. Vaatamata sellele kasutati paljudes taludes käsikivijahvatust siiski kuni 19. sajandi lõpuni, mõnes kohas veel kauemgi. Sügiseti käidi vilja ka veskil jahvatamas, siis saadi paremat jahu, millest pulmadeks, jõuludeks ja muudeks tähtpäevadeks maitsvamat leiba küpsetati. Leivajahu säilitati viljaaidas kirstus või ummikus. Leivajahu ei jahvatatud tavaliselt rohkem, kui läks vaja üheks leivategemiseks. Tagavaraks jahvatatud jahusse võisid kergesti sigineda koid ja lestad, kes teri nii kergesti ei kahjustanud. LEIVATEGU JA KÜPSETAMINE Leivategu oli suur kunst ning see oli talus perenaise töö ja vaev
annaabi.ee 
